Henning Mankell – Naeratav mees (2011)

Mõnusalt sünge raamat, inimesed on tõsised ja depressiivsed ja väikekodanlikud ning kriminaalset jama on enam kui küll; Wallander on kui kõigi stressis keskealiste ja muidu eluga ummuksis olijate lohutu eeskuju (jajah,abiks oleks teada, mis juhtus esimeses raamatus, aga nojah). Raamatus juuakse niipalju kohvi, et tahaks enda hommikuse kohvi välja oksendada. Ja no põnev, kui juttu kassetidest, kaasaskantavast raadiotelefonist või teleksimasinast.

Lugu siis sellest, kuidas järjest surevad advokaadist isa ja poeg. Ja perefirma sekretärile pannakse koduõue miin. Rootsi väikelinna politseiuurijad on võrdlemisi hämmingus säärasest jõhkrusest. Mida küll teadsid advokaadid? Miks üritati tappa Wallander, kes jõudis lühidalt vestelda noorema advokaadiga enne selle maha koksamist? Niidid ei vea pea kuhugi, kui, siis Rootsi heaoluühiskonna eliiti, meheni, kes on fotograafidele ja ajakirjanikele tabamatu. Ja avanev võimalik pilt on hirmuäratav! Ja kõige taustal sajab vihma tuuleiilide ja inimesi kammitseb unetus. Põhjamaine sügiskaamos.

“Björk on välja arvutanud, et kui adminstraatorite ja teiste otsese politseitööga mitte seotud inimeste arv, kes pole uurijad või liikluspolitseinikud või muud taolised, praeguses tempos edasi kasvab, siis saab kogu tavaline politseitöö umbes 2010. aastaks otsa. Siis istuvad politseinikud lihtsalt ühe koha peal ja saadavad üksteisele pabereid.” (lk 163)

päevaleht

õhtuleht