Tichy on omamoodi
eba-Indiana Jones või teadusajakirjanik kosmoseavarustes, uudishimu
elunormiks, vaja teada kõigest natuke, kõikjale vaja nina pista.
Lemi kosmos on üks igati vahva paik, täis humanoide jne,
kosmoselaevaga sõites saab sealt nt pead jahutamiseks välja pista
või siis Päikesest liialt lähedalt möödudes saab kõrvetada vms.
Ehk siis pole tõsimeelne sci-fi punnitamine, pigem sõbralikud
osutused teaduse probleemidele ja eetilistele külgedele, või siis
avaloo ajateisikutega jändamine. Lood eraldivõetuna on retrolikult
vahvad või muhedad, aga kui järjest lugeda, tekib nagu tüdimus,
mälestuste osa pole kah enam nii poisikeselikult uljas kui päevikute
ülemeelikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar