Hunter S. Thompson "The Gonzo Papers, Vol III: Songs of the Doomed" (2002)

Doktor ei vaja mingit erilist tutvustust, nii et asume kohe asja TUUMA kallale. Nagu pealkirjast võib aimata, on see osa triloogiast, koosnedes tema erinevate tööde osadest, mis köidetesse koondatud. Raamat on jaotatud dekaadide kaupa, alustades viiekümnendate ja lõpetades üheksakümnendate lõpuga.
   Patrioot ja kirjandusgeenius, kelle "Fear & Loathing" raamatut on võrreldud Hemingway parimatega. Ühiskonnaaktivist oli ta ka ja selles raamatus on olemas pidev vabaduse eest võitlemise toon. Nimelt esitati talle 90ndate lõpus kriminaalsüüdistus ja siis dokumenteerib ta selle kulgu ning võitu Süsteemi üle. Counter-culture'i üks kangelasi/sümboleid nägi ja tegi kõike: oli Hells Angelsite tõusu juures, trippis Kesey'ga hapet, oli '68 aasta Chicaco rahutuste ohver, jälgis tema jaoks pühade vabaduste vabalangust ja elas täiskiirusel, kompromissideta. Ära on toodud tema varajased artiklid ning lühidad kokkuvõtted mingitest eluperioodidest: vaese vabakutselise ajakirjaniku aastad, seiklused, kõik.
   Raamat sisaldab valitud lõike tema romaanidest, mis mul kõik vist ka riiulis olema peaksid. '69 aastal teeb ta kuskil hotellis esimest korda meskaliini ja see stseen on tal nii hästi jäädvustatud, et lugemise ajal sisse elades tulid endal flashbackid. Nice one! Suurepärane keelekasutus ja huumorisoon aitavad lugejatele kohale jõuda reaalsetel, tõelistel probleemidel, millest tema arust inimesed tihti mööda vaatavad või siis tegeleda ei taha. Sellised probleemid, nagu valitsuse kasvav ülbus, inimeste loidus ja idiootsus, poliitika jaburus ja vabaduste kadumine kunagiselt "vabade maalt". 

   Võiks külmalt kokku võtta, et ta parim looming jääb sinna kaheksakümnendate juurde, või siis lõpeb sealmaal... paljud peavad Las Vegase raamatut parimaks, sest see taasleiutas ajakirjanduse ning ta on tolle generatsiooni Mark Twain jne, aga mu arust on "F & L" vaid üks ta mitmetest häädest töödest. "Songs of the Doomed" koondab mingis mõttes ta loomingu ühe mütsi alla kokku, et saaks sellise kiirkokkuvõtte tema kui kirjaniku ja aktivisti loomingust. Minu jaoks, kes teda igatepidi lugenud, ei olnud see otseselt huvitav, sest see on panoraam. A noh, tahtsin tegelt uuesti "Rum Diary" läbi lugeda ja avastasin, et see on välja laenatud ja siis võtsin riiulist lampi tema selle raamatu, kuna pealkirja järgi täpselt ei mäletanudki mida see sisaldas. Nüüd te siis teate. Mida?

"That's why it's hard to write on mescaline, too, because your mind is going four times as fast as your hands can go, and you get disorganised and you can't keep your mind in phase with your fingers. That's why I have to get increasingly faster typewriters.
   Whatever they make, if it's faster, I'll buy it."