Kaissõn Kulijev – Niikaua kui püsivad mäed (1976)

Kaks näidet balkaari psühhedeelsest poeesiast, mis pole üldse puine, puud.

“UNELAUL PUUDELE 

Taevas tähti süttib üha, puud.
Jätke nüüd te oma müha, puud.
Tuleb vaikselt öö ja teile toob
unedesse kaunid muinaslood. 

Sajab lund ja katab teie palged.
Seisate kui küünlad lumivalged. 

Unes nähke soojas paksus lumes,
taas et käes on kevad, soe ja kume.
Ainult veidi kannatama peab,
kuni külm end minekule seab... 

Magage nüüd vaikses rahus, puud,
hõbevalges härmakahus puud! 

Magage nüüd, torme näinud puud,
aina tugevamaks läinud puud.
Saabub suvi, taevas pilvi loeb,
lapsi teie alla varju poeb. 

Oma soojas valges voodis, puud,
nähke und te meie moodi, puud! 

Ilmamuutuseks veel pole lootust.
Imetleme teie visa ootust,
siis kui õhk on surma hõngu täis,
kõike kannatada püstipäi... 

Olgu uni teile helge, puud,
kuni tuleb kevad selge, puud!”
(lk 37-38)

“KAS PUUL ON LIIVA ÜLE KADE MEEL? 

Kas puul on liiva üle kade meel?
Liiv iial ei saa tunda tulevalu,
liiv hävitavat tormi vapralt talub.
Kas puul on liiva üle kade meel? 

Kas puul on liiva üle kade meel?
Liiv iial kirvelöökidest ei sure
ja saagki teda tükkideks ei pure.
Kas puul on liiva üle kade meel? 

Kas puul on liiva üle kade meel?
Kuid mida liiv on tundnud oma teel?
Ta seisab. Teistel tuli taganeda.
Kas puul on liiva üle kade meel?
Ei usu seda!”
(lk 43)