Olles viimastel aastatel aina enam paranormaalsete fenomenide ja muu esoteerilise austaja/uurija, hakkasin seda vihikut lappama. Tore oli sellist vanakooli ufoasja lugeda - ikkagi esimene Eesti "avalik" käsitlus tuvastamata lendavatest objektidest ning nende oletatavatest pilootidest. Ses mõttes esimene, et mu teada enne riigi taastamist väga otseselt sellise sisuga kirjutisi välja anda ei saanud. Laskumata küllaltki laialdasse teemasse ja arutlusse, võtaks selle Volke vihiku paari lõiguga kokku.
Esimene osa käsitleb välismaiseid juhtumeid ja üsna napilt: pealiskaudselt loetletakse keisse, mis ja kus toimus ja mida nähti/ei nähtud jne. Selle osa skippisin kohe, sest seda saab ju täpsemalt leida välismaise erialase kirjanduse kaante vahelt. Kõige enam huvitasid mind kodumaised keisse, mis senini folkloorina tallel hoitud. Igasugused pisuhänna ja krati lood on ju mu teada puhas "ufoloogia", kus kratt ongi tegelikult UFO või miski olend. Ka lähevad sinna alla haldjatega seotud pärimused ja lood, kuidas need inimesi trikitasid, neid uurisid, nendega hübriidlapsi tegid ja ära, kaugele maale minema viisid.
Eestimaised lood ulatavad kuuekümnendatesse ning lõpevadki selles vihikus 1991. paiku, kus Volke asja trükki lasi. Juhtumid on eriskummalised, aga karta on, et kõige ebatavalisemad jättis ta esialgu arhiivi. Kui öelda "tulnukad", mõtleb popkultuurist läbiimbunud plebe ilmselt kohe "hallidele" ja siis taldrikukujulisele laevale. Äratoodud juhtumid kirjeldavad hoopis muid asju, mis tihti absurdsed või koomilised. Tsitaadi mõttes toon ära ühe üheksakümnendate alguses toimunud keissi:
Esimene osa käsitleb välismaiseid juhtumeid ja üsna napilt: pealiskaudselt loetletakse keisse, mis ja kus toimus ja mida nähti/ei nähtud jne. Selle osa skippisin kohe, sest seda saab ju täpsemalt leida välismaise erialase kirjanduse kaante vahelt. Kõige enam huvitasid mind kodumaised keisse, mis senini folkloorina tallel hoitud. Igasugused pisuhänna ja krati lood on ju mu teada puhas "ufoloogia", kus kratt ongi tegelikult UFO või miski olend. Ka lähevad sinna alla haldjatega seotud pärimused ja lood, kuidas need inimesi trikitasid, neid uurisid, nendega hübriidlapsi tegid ja ära, kaugele maale minema viisid.
Eestimaised lood ulatavad kuuekümnendatesse ning lõpevadki selles vihikus 1991. paiku, kus Volke asja trükki lasi. Juhtumid on eriskummalised, aga karta on, et kõige ebatavalisemad jättis ta esialgu arhiivi. Kui öelda "tulnukad", mõtleb popkultuurist läbiimbunud plebe ilmselt kohe "hallidele" ja siis taldrikukujulisele laevale. Äratoodud juhtumid kirjeldavad hoopis muid asju, mis tihti absurdsed või koomilised. Tsitaadi mõttes toon ära ühe üheksakümnendate alguses toimunud keissi:
"60-aastane Agnete P. teatab oma kunagistest kogemustest: 'See oli umbes 15 aastat tagasi. Elasime tollal Nõmme mõisas. Töötasime sigalas. Magasime tööväsimust välja, kui tundsin, et keegi vaatab mind. Arvasin, et meheema. Kuid kui silmad avasin, nägin kaht umbes meetripikkust olendit, kes sarnanesid kosmonautidele. Neil olid hõbedased riided seljas. Need kiirgasid sinakalt, kuid nägu ei olnud näha. Nad tundusid sellistena:
Kuigi tuba oli pime, oli nende ümber siiski valgus. Vaatasin neid umbes minuti. Siis hakkasin meest üles ajama. Sel ajal kui ma meest üles ajasin ja asja seletasin ning talle olevusi näidata tahtsin, olid nad kadunud. Tuba oli pime. Mees ütles, et ma nägin neid unes. Ma ei vaielnud vastu, sest ta ei oleks niikuinii uskunud. Sest sel ajal polnud UFO-dest veel kusagil juttu. Kuid mina mõtlesin terve öö neile väikestele olevustele. Ja nüüdki mõtlen nendele vahetevahel.
Teine juhus oli samal aastal. Läksime külgkorviga mootorrattal tütrele bussipeatusesse vastu. Tütar tuli spordivõistluselt Kehra bussiga. See oli Viskla peatuses. Buss polnud veel tulnud. Mees jättis mootorratta metsa äärde ja jäi ka ise sinna. Minul oli vilu ja ma jalutasin edasi-tagasi. Järsku silmasin teel musta kogu.
Taevas oli selge, paistis täiskuu. Külma oli ligi 20 kraadi. Hakkasin selle kogu vastu huvi tundma ja sinnapoole minema, et vaadata mis asi see on. Kuid mida lähemale läksin, seda kangemaks jalad jäid ja lõpuks ei saanud ma enam paigast liikuda. Ihu läks higiseks, ehkki enne oli külm. Suu kuivas, tahtsin mehele midagi hüüda, kuid ei suutnud. Kummardusin, et jalgu edasi tõsta, kuid siis tundsin, et kehast käis imelik tunne läbi ja ma sain jälle käia. Vaatasin kogu poole, seda ei olnud. Siis jooksin mehe juurde ja rääkisin talle sellest. Abikaasa naeris mu välja. Ta ütles: 'Sa oleksid pidanud jääma koju puhkama, mitte siin külmetama ja tonte nägema.' Varsti jõudis kohale buss ja me sõitsime koju."
Laias laastus klassikaline juhtum koos halvatuse, jälgimistunde ja humanoidide nägemisega. Moodsa folkloori taimelava. Lõppsõnas mõtiskleb Volke rohkete tsitaatide abil asja olemuse üle ning annab mõnusaid juhendeid, kuidas viia läbi vaatlust või küsitleda tunnistajaid. Isegi mingi blankett on ära toodud, mille järgi uurimist läbi viia. Kergelt kõhe lugemine.
Kuigi tuba oli pime, oli nende ümber siiski valgus. Vaatasin neid umbes minuti. Siis hakkasin meest üles ajama. Sel ajal kui ma meest üles ajasin ja asja seletasin ning talle olevusi näidata tahtsin, olid nad kadunud. Tuba oli pime. Mees ütles, et ma nägin neid unes. Ma ei vaielnud vastu, sest ta ei oleks niikuinii uskunud. Sest sel ajal polnud UFO-dest veel kusagil juttu. Kuid mina mõtlesin terve öö neile väikestele olevustele. Ja nüüdki mõtlen nendele vahetevahel.
Teine juhus oli samal aastal. Läksime külgkorviga mootorrattal tütrele bussipeatusesse vastu. Tütar tuli spordivõistluselt Kehra bussiga. See oli Viskla peatuses. Buss polnud veel tulnud. Mees jättis mootorratta metsa äärde ja jäi ka ise sinna. Minul oli vilu ja ma jalutasin edasi-tagasi. Järsku silmasin teel musta kogu.
Taevas oli selge, paistis täiskuu. Külma oli ligi 20 kraadi. Hakkasin selle kogu vastu huvi tundma ja sinnapoole minema, et vaadata mis asi see on. Kuid mida lähemale läksin, seda kangemaks jalad jäid ja lõpuks ei saanud ma enam paigast liikuda. Ihu läks higiseks, ehkki enne oli külm. Suu kuivas, tahtsin mehele midagi hüüda, kuid ei suutnud. Kummardusin, et jalgu edasi tõsta, kuid siis tundsin, et kehast käis imelik tunne läbi ja ma sain jälle käia. Vaatasin kogu poole, seda ei olnud. Siis jooksin mehe juurde ja rääkisin talle sellest. Abikaasa naeris mu välja. Ta ütles: 'Sa oleksid pidanud jääma koju puhkama, mitte siin külmetama ja tonte nägema.' Varsti jõudis kohale buss ja me sõitsime koju."
Laias laastus klassikaline juhtum koos halvatuse, jälgimistunde ja humanoidide nägemisega. Moodsa folkloori taimelava. Lõppsõnas mõtiskleb Volke rohkete tsitaatide abil asja olemuse üle ning annab mõnusaid juhendeid, kuidas viia läbi vaatlust või küsitleda tunnistajaid. Isegi mingi blankett on ära toodud, mille järgi uurimist läbi viia. Kergelt kõhe lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar