Iseenesest päris
deliirne värsslugu, mille didaktilisus pole mõõdetav. On üks
räpane poisslaps, kes üks hetk ärgates kogeb võimatut tunnet:
kraanikauss avab suu ja möriseb pahaselt, asjad põgenevad ta eest
või veel hullem – hakkavad teda jälitama. Näiteks nuustik. Poiss
pole veel lõplikult segi ja põgeneb korterist... kuni saabub
täielik krahh – tänaval peatab ta krokodill ja lubab ta ära
süüa, kui nüüd poiss ei puhtaks ei kasi. Enneolematu, eksole.
Teadagi, poiss jookseb koju ja mõseb end puhtaks. Deliirse
järelkajana tegutsevad asjad veel pisut omasoodu, aga paranemine
toimub kiiresti. Või toimus see kõik siiski unes?
“Kargasid mu juurde püksid,
ja ei mitte püksid üksi.
Jooksis järgi pirukas.
“Söö, mu sõber!” hüüatas.
Jooksis järgi võileibki:
hüppas suhu otseti!”
Siit õpetus –
mustus, räpasus võivad mõjuda häirivalt vaimsele heaolule (või
tõepoolest – äkki on tegu hoopiski lastekirjandusega?). Muidugi,
selliseid asju juhtub eelkõige eliidi rikutud võsukestega (kõik
need kraanid ja muud olmelised luksused, mis olid kättesaadavad vaid
vähestele valituile tollases nõukogude ühiskonnas). Tavainimeste
lapsed, kes kõiksugu bakteritega enam kokku puutunud, on vast
immuunsemad kõiksugu keskkonnamõjutustele. Olevat teaduslik fakt,
et nendes kodudes, kus elutseb mõni koduloom, on lastel parem
tervis. Kas see ka tõsi on, ei öelda.
Olin esimeses klassis (1953), kui see raamat ilmus ja kohe hästi ruttu ka peaaegu kõigil lastel peas oli. väga meeldis ja pani kujutluse liikuma, raadiost loeti ka lastesaadetes ette ja koolipidudel esitati. Tollal ju telekat polnud ja kinos käisime harva, aga see luuletus oli küll hästi tore. Ei ütle ühtki halba sõna ta kohta ja mingit deliirset tunnet ta tollal meis ka ei tekitanud (me ei teadnudki, mis see deliirne on ja kuigi meil kodus ehk kraani polnud, vaid ämbriga kaevuvesi, teadsime me koolist kätepesulast või saunast ikka küll, mis kraan on). Niisugune värssmuinasjutt põimitud tegeliku eluga.
VastaKustuta