Raamat on jaotatud viite ossa, iga osa eelmisega vaid väga õrnalt seotud. Tegu kas siis maagilise realismi või lihtsalt realismiga. Raske on anda täpset kirjeldust tegevustiku koha pealt, mis meenutab suures plaanis kullimängu: narratiiv kirjeldab kindla tegelaskujude grupi kulgmeist, kuni nad puutuvad kokku mingi persooniga, kellele siis fookus pööratakse. Minnakse üle uuele inimesele või inimestele ja need, kellega tegeleti umbes paarsada lehekülge, jäävad kohvikusse istuma või jalutavad öösse ning lugeja ei saa teada, mis neist sai.
Põhimõtteliselt keerleb lugu ühe kadunud autori ümber, kelle raamatud avastatakse kolme kirjandushuvilise poolt. Nood persoonid avastavad autori meisterlikkuse ja veidra stiili ning ehitavad selle najale oma karjäärid kirjandusprofessoritena. Nii hakkavad nad autorit (Archimboldi) otsima, kuid ei suuda teda leida. Need tegelased ajavad omavahel liini ja neid ühendabki kinnisidee autori koha pealt. Mängides omamoodi detektiive, ajavad nad lõpuks kirjaniku jälgi Mehhikoni, kus neid käsitlev peatükk lõpeb.
Sinnamaani tundus lugu olevat teatud mõttes "intelligentne põnevik", kus mingit poolreaalset autorit otsitakse. Teine peatükk käsitleb Mehhikos elavat filosoofiaprofessorit, kes tasapisi hulluks läheb. Kolmas peatükk keskendub Ameerikast poksisündmust jäädvustama saadetud ajakirjanikul. Seal hakkab üha tugevamalt välja paistma mõrvamotiiv: nimelt on sealses linnas liikvel naisi retsiv sarimõrvar, kes neid pussitab, vägistab ja kägistab. Ohvreid on kusagil neljasaja kandis, ehk siis tõenäoliselt maailma edukaim sarimõrvar (mõrvareid võib olla ka mitu). Neljas peatükk mõrvu kirjeldabki, ehk siis sadu lehekülgi täis ohvrite elulugusid, surmapõhjuseid ja hoolimatust. Viies osa puudutab legendaarse Archimboldi enda elulugu.
Teemad, mida raamatus käsitletakse, on laias laastus inimliku hulluse motiivid: hoolimatus, vägivald, õudus, surm, seletamatu hullumeelsus. Kõige jubedam ongi fakt, et midagi pole ülepakutult esitatud. Realistlik kujutlusviis hakkab painama juba viiekümnenda lehekülje möödudes, kuigi midagi jubedat nagu juhtunud polegi. Seda õõva on raske kirjeldada, mispärast raamat mulle kangesti meeldiski, kuigi ei meeldinud ka. Kirjeldatud on mingit metafüüsilist hullust, sisemisi mõtteid ja ebaratsionaalseid mõttelende.
Palju on lauseid ja lõike, millele pliiatsiga jooni alla tõmmata. "2666" kätkeb endas mingit salapärast tuuma, mida on raske tabada. Selline unenäoline tunne, nagu kellegi halvas unenäos. Tegelased ise on kui kuutõbised ja nende vestlused veidrad, kuid reaalsed. On palju sellist, kus peatüki peategelase loo sees peituvad lühilood. Näiteks läheb tegelane ostma trükimasinat ning satub selle müüjaga vestlusesse, kust hargneb välja lühilugu. Tegelt ongi Bolano mu teada kirjutanud lühilugusid ning "2666" peidab endas mitmeid-mitmeid lühilugusid, mis omavahel ei seostu, kuid nad ei peagi.
Mingit moraali ega lõppu lool ei ole, ega eriti ka algust. Tihti oli selline mõte, et "miks ma seda loen ja miks ta selle kirjutas". Ometi lugesin edasi. Rõhutaks veel, et põnevust või õudust kui sellist raamatus pole, kuigi kogu raamatu kohal hõljub mingi nimetamata õudus, mis on üsna inimlik. Sellest võiks pikalt rääkida. Öelda, et raamat käsitleb inimeseks olemise õudust, kõlab klišeena.
väga huvitav
VastaKustuta