Kuna sel
aastatuhandel pole Sauterit suurt lugenud, mõjus mõneti uudsena ta
luulest lugeda... lastest; kunagine indigonoor on nüüd lapsevanem,
on vast teravmeelne tähelepanek. Tatist on ehk palju mõttelendu,
aga muidu ikka äng ja lähedus ning proosa on parem kui lüürika.
“rongid, millest ma olen maha jäänud
eks neid ikka on
pääskülla jõudsin alati kohale
aga sealt edasi?
kuhu edasi?
nojah
olen hüpanud mitmetele rongidele
piletita
ja ei teadnud kuhu sõidan
rongid hüüavad uhuu
ma hüüan vaikselt vastu
uhuu
istun kloogaranna trepil
ja jään maha
hea on maha jääda
jääda siis
hea et on tehtud rongid
millest saab maha jääda
hea et ma pole rongijuht
kes ei saa maha jääda
tsuh-tsuh-tsuh
ellen niit”
(lk 29-30)
“istusin köögis, purjus
vaatasin sind
üritasin vait olla
ja mitte öelda, et armastan sind
sain aru, et see oleks mõttetu
et nii ei räägita
purjuspäi
raske oli end tagasi hoida
ei tea siiani, kas tegin õigesti
nii jääbki kõik rääkimata
“mis sa mõtled?,” küsisid
“ei midagi.” valetasin, “ja sina?”
“ma ei mõtle ka midagi.”
tundus, et sa ei valetanud
sa ei mõelnudki midagi
ja see mulle meeldis”
(lk 97)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar