Sattusin lugema eesti kriminaalkirjanduse nimekirja ja üllatusega avastasin sealt ühe Sauteri raamatu. Elus on üldse palju üllatusi, näib vahel. Peale läbilugemist see raamatuke just krimikirjandusena ei näi. Või kuidas kellele? No hea küll, on venelastest kurjategijad, kes vist enamvähem palgamõrvarid, aga see on ka kõik. Igor, Valeri ja peksukott Jobu. Peale tapatööd võetakse aeg maha, minnakse litsimajja ja seejärel isakese õnnistusel mõneks ajaks Riiga siinsete jamade eest pakku. Juuakse ohtralt ja käiakse kohvikutes ja loomaaias ja pekstakse vajadusel Jobu. Igoril on mõningad hingeprobleemid ja ta läheb Riia katoliku kirikusse pihile. Mis ei kuku välja just nii nagu ta eelnevalt päevade jooksul kujutles. Annab teine perverdist preestrile lõuga ja põgeneb politseisireenide saatel kirikust. Tagasi räpasesse reaalsusse (millest ei vabanegi muidu kui unedes).
Pole just selline Sauteri tekst, mis kümme aastat peale avaldamist miskisugust suuremat lugemiselamust pakuks, romantilis-naturalistlik pilguheit eestivene pätimaailma koos mõningate mõtteuidangutega jumala teemadel. Parimateks hetkedeks ehk umbjoomise stseenid. No ei oska rohkemat sessinatsest kirjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar