Erwin Rommel – Jalavägi ründab. Elamus ja kogemus (2012)

Ega midagi mõtestatut sellest raamatust kirjutada ei oska. Mis muud kui Rommeli sõjatee ohvitserina I maailmasõjas Prantsusmaal, Rumeenias ja Itaalias, küllaltki üksikasjalikud mälestused ja analüüsid oma üksuste juhtimisest avamaal ja mägedes (analüüsi all ka vastasrinna tegevus). Autor polnud staabirott, vaid tegutses üksuste eesotsas – ja seda hämmastavam, et nelja sõjaaasta jooksul peale haavatasaamiste midagi letaalsemat temaga ei juhtunud. Mälestusi (õigemini lahinguoperatsioonide ja logistika kroonikat) läbib selline elurõõmus asjalikkus ja mõnedki õnnestumised tekitavad autoris hoogsat kaasaelamist. Sõjakoledusi siit ei leia, kui mida negatiivset Rommel väljendab, siis mõningane enesekriitika oma otsuste (tõepoolest, sügisel 1917 tabas teda esimene ebaõnnestumine ehk üks kümneminutiline öine rünnak läks esialgu luhta; vast suurim autori isiklik tragöödia ses sõjas) või varustuse ja ilma suhtes. Võiks öelda, et Rommel on pea eksimatu juht, kes pealegi saab sõduritega hästi läbi ja suudab neid motiveerida järjepannu eneseületusteks. Rommeli mägiküttidega võrreldes on üpris halenaljakad itaallased, kes ei oska ega taha ega suuda kodumaalgi sõdida (tõsi küll, originaali ilmumisel (1937) olid natsiriigid liitlased, seega otsest kriitikat pole).

Iseenesest huvitav, et Tänapäev sellise spetsiifilise raamatu välja andis, ehk muidu kohasem mõnele militaarkirjastusele. Küllap siis lootus Rommeli nimega raamatut müüa.

“Äärmise ettevaatusega hiilime mööda teed edasi. Ülalpool kaljusid teest vasakul – linnulennult meist mõnesaja meetri kaugusel – paikneb Itaalia suurtükivägi ja tulistab lask lasu järel üle meie peade Piave üleminekukoha pihta. Mürskude sütikud veavad pimedas öös enda järel omapärast helendavat saba. See näeb välja nagu kena tulevärk.” (lk 283)