Olid ajad, kui
vorsti koostisosades puudus kanalihamass ja soja (tõsi küll, siin
toodud 69 retsepti hulgas puuduvad nn vorsttoodete kirjeldused –
küll on aga viinereid ja sardelle). Raamatus siis juttu
tööstuslikust toodangust ning retseptid saja kilo kohta, ei tasu
vist kodus niisama proovima hakata (kuigi, kui kõht tühi, siis miks
mitte). Ühele vorstile lisati suisa konjakit (lk 119), mmm... Teise
sordi vorstide retseptid näivad küll pisut koledad, mis tuletab
edukalt meelde, et ega viimasel ajal küll viinereid või sardelle
vabatahtlikult ei osta. Või üleüldse. Tegelikult ma seda raamatut
kaanest kaaneni läbi ei lugenud, lihtsalt lappasin (siit-sealt ja retsepte kanalihamassi jahil). Sest pealkiri on
tore. Ja laiskus.
üks artikkel vorstikannibalidest
üks artikkel vorstikannibalidest
Tore :) Siia võiks lisada viite Eda Kalmre raamatule sõjajärgsetel aastatel Tartus tegutsenud inimlihavorstivabrikust (tõsi küll, vaid seonduvatest linnalegendidest)
VastaKustutahttps://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?168482