03 juuni, 2012

George R.R. Martin – Öölendajad (2012)

Orpheuse Raamatukogult asjalik valik, “Jää ja Tule Laulu” austajatele igati sobilik lugemine järgmiste osade ootuses, Westeros on mõned aastaajad edasi läinud ja kutid-mutid jälitavad nüüd salapärast avakosmoserassi, mis triivib aegade algusest ikka edasi ja edasi, ühtki kontakti teistele tsivilisatsioonidele jätmata (miks, selgub raamatu lõpus). Hea küll, asjassepuutumatu viide tehtud, nüüd kaks lauset raamatust.


Tegemist siis kosmosekammerooperiga, mis pöörab õudukaks. Teaduslik ekspeditsioon pannakse kulude kokkuhoiu tõttu ühele salapärasele kosmosesõidukile (ehk ruumilaevale), mille kapten ei anna end kuidagi näole, muudkui jälgib sõitjaid salaja ja avalikult ja on muidu enamvähem krüptiline. Teadlastele viskab see teadagi siibrisse (omavaheline seks on ammendunud aja jooksul) ning algavad kaptenivastased mässukatsed, mis ei lõppe üleüldse õnnelikult (sest tegemist õudukaga), kuna inimesed kipuvad hukka saama. Aga kes või mis tegelikult neid hukutab? Kas nähtamatu kapten või see või teine salapärane tsivilisatsioon või hoopis midagi kolmandat või neljandat? See selgub, muuseas, raamatu jooksul.

“Telepaadi pea oli plahvatanud tohutu jõuga, pritsides neid kõiki üle vere ning luu- ja lihatükikestega. Ta keha viskles terve pika hetke pööraselt laual, veri purskamas purpurse joana kaelaarteritest, jäsemed väänlemas surmatantsus. Ta pead lihtsalt polnud enam, ent ta ei suutnud vagusi olla.” (lk 45)

Tekst on haaravalt loetav ja lõppeb ootamatult äkitselt, või noh, järellugu võiks olla millegi eellooks jne. Krošetskinilt seekord normaalne kaanekujundus. Häguselt meenub, et ehk “Liivakuningad” oli veelgi õudukam.

“Lingvistid lohistasid end tema poole, kumbki koridori eri servas, et rünnata teda kahest küljest korraga. Ta pingutas lihaseid. Õlg torkis ja kriiskas. Muidu tundis ta end tugeva, praegu muretuna. “Laibad tulevad jälle rünnakule,” ütles ta Roydile. “Lähen võtan nad maha.”
“On see mõistlik?” küsis mees. “Neid on kaks.”
“Mina olen täiustatud mudel,” ütles Melantha, “ja nemad on surnud.” (lk 97-98)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar