Lauri Pilter – Aerudeta köisraudteel (2012)

Pilteri värskeim raamat jaguneb kaheks tsükliks - “Hallil lõpmata teel” ja “Hanede hääled”. Esimene tsükkel on kui omamoodi “100 aastat üksildust” 20. sajandi Eestis oma igivana memmega kööginurga välivoodil ehk siis ülevaade autori suguvõsast erinevates aegades ja kohtades. Teine tsükkel jõuab nö kaasaega ja on siis isiklikum (häguselt elulooline?) meeleränne, teksti hoogsam lagunemine ja segunemine (kuigi “Vilja” osa esimeses tsüklis hakkas nö nihu keerama), torkivalt alasti, mõneti masohhistlike hetkedega (aga ei hakka neid hetki siin tsiteerima). Juba “Mitte-Tartus” torkas Pilteri omapärane tekst teravalt silma, siin raamatus paigutub seal ilmunu kõige lõppu. No mis on lõpp. Millega siis Pilteri raamatu puhul üleüldse tegu on? Kiivas elulooraamat? Hommage Faulknerile? Enesetühjendamine? Katarsis? Aruanne? Suur illusioon? Teise tsükli raju avameelsus (või kas on?) on... kohati raju, kõik need naistevärgid ja ahistused ja hullumeelsused. Eluloolise poolest on esimesel tsüklil ehk kerge sarnasus Mattheusiga, aga tõesti kergelt. Kuskil netis tituleeritakse jutukoguks, et siis ilukirjandus? Usutav.

Hull raamat, mis ei hooli just heast maitsest. Teksti on vabalt liigendatud (või trükkimise aps?), loo kronoloogilisele esitamisele pole just suuremat rõhku pandud. Ja selline hoolimatus lugeja vastu on ikka tore. Oleks vaid lugejaid.

lugemissoovitus