06 juuni, 2012

Tuule Lind – Eelijapäev (2012)


Paistab, et Lembe asemel on Tänapäeva naistekaautoriks saanud Lind. Mis on märk arengust. Käesolevas raamatus ei paku autor mingeid mesiseid lahendusi, on vaid kõle ja julm maailm (või on see suguvõsaviga?). Vast õpetusivaks ehk see, et peaks ikka sugulastega rohkem suhtlema, saab äkki rohkem saladusi teada.

Lugu algab sellega, kuidas kasulapsena kasvanud noor ema ärkab hirmsast painajast ning tal tekib kahtlus, et on oma bioloogilistelt vanematelt geenidega midagi närust saanud (või siis needuse). Ta palub kasuisal asja uurida. Ja tekst siirdub kaheksakümnendatesse, kus ühel suveööl surnuaias grupiviisiliselt vägistatakse õpetajanna. Kes jääb rasedaks ning seda varjates sünnitab salaja tütre (meeslugeja jaoks ehk liialt palju seda rasedusvärki, mis täidab esimese poole raamatust). Naine jätab päev pärast sünnitust lapse haiglauksele ja asub täide viima kättemaksu vägistajatele. Millega läheb nii ja naa. Tagasi olevikku ja kerkib küsimus, et mida üldse kasutütrele tema vanematest rääkida.

Nagu öeldud, ei paku Lindi tekst sületäit positiivseid emotsioone. Õpetajanna elab vaid kättemaksule ja selle tee lõpulejõudnuna polegi tal valikuvõimalusi järel (tekkiski lugemisel küsimus, et mis edasi saab). Natuke kistud see kättemaksuaktsioon on kõigi nende eetrilapikeste ja kettidega, aga noh, nagu teada, pole kedagi kangemat kui eesti naine. Niisiis, selline noir naistekas vist.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar