"MoI" toimub kronoloogiliselt samal ajal, kui "Deadhouse Gates" ja on selle raamatuga otsene järg "GotM"-le. Selles eepikamõõtu osas toimub Dujeki, Whiskeyjacki ja Parani juhtimisel kampaania Pannioni kasvava impeeriumi vastu. Jõud ühendatakse seniste vastaste Broodi ja Anomander Rakega. Toimuvad intriigid, plaanid plaanide sees ja see kõik Pannion Seer'i impeeriumi hävitamiseks.
Pannion Seer on salapärane, religioosne juht, kes juhib kohutavat armeed: iga vallutatud linnriigi elanikud peavad kas "usku embama" või nad saavad söödud. Usku pööratud talupojad, emad ja tütred, mehed ja poisid võtavad relvadeks terariistad ja neid ei toideta, kuni nad näljast hulludes oma ohvrite laipu õgivad. Päris sõdurid on ka olemas, aga põhimassi armeest moodustavad loomastunud inimesed, keda hoitakse näljas ja lastakse siis mõne linna peale laiali, kus vastu hakkavad elanikud kasvõi toorelt ära süüakse. Kõige jubedam on tenescowri'de naiste komme varastada surevate vastaste eluseeme: surevate meeste peale ronivad naised, kes samal ajal ohvrit pussitades ja õgides neile otsa istuvad ja end sureva mehe viimase hingetõmbega tuleva pauguga rasestavad. Surnud inimesest sündinud lapsed moodustavad omakorda haiglasliku armee tuumiku. Sellise kasvava ohu vastu marsivad Malazani impeeriumi parimad sõdurid koos veteranidest väejuhtidega, kellega liituvad Tiste Andiid ja vanad vaenlased.
Selles osas selgub lõpuks raamatuseeria põhivaenlane, kes kõiki niite tõmbab: Sandistatud Jumal. Jumalaid on selles maailmas palju, kuid see on jumal, kes aheldati maapõue tuhandeid aastaid tagasi. Kunagi, sadu tuhandeid aastaid tagasi üritasid ühe sureva impeeriumi võlurid endale meeleheites jõudu ammutada ja kutsusid kosmosest välja uudishimuliku jumala... kes langes maale tükkidena ja põhjustas oma langemisega kataklüsmi. Nüüd on see jumal igavestes valudes, pidevas piinas ja kõige väärastunud ja haige kujum. Ja kui ta kannatab, on ta otsustanud ka teistel samamoodi temaga koos kannatada.
Nii Seven Cities ülestõus kui ka Pannioni impeeriumi samaaegne elluärkamine pole juhused ja nüüd on Malazani impeerium igal rindel vastakuti mitte maiste jõududega, vaid kaootilise, väärastunud jõu enesega. Ja maailmas on nii palju haiget saanud inimesi, kes vaid ootavad oma võimalust saada jõud ja võim teiste karistamiseks...
Korraga hoiab autor jooksvat mitut looliini, kõrvuti kulgevad tosinad seiklused, mis ühel või teisel momendil põimuvad. Selles osas on eriti tugevaks teemaks andestamine, kui selline. Näiteks on sarjas selline rass, nagu T'lan Imass, kes on selline esimene inimrass maa peal. Mitte päris meie neandertaallaste sarnane olend, aga midagi ligilähedane. Early man, ühesõnaga (tegelt kahe sõnaga). Ja need inimesed andsid iidse rituaali käigus oma elu "surmale", ehk muutusid ebasurnuteks ja seda ühel eesmärgil: jälitada ja maa pealt kustutada neid rõhunud rass. Põhimõtteliselt pühendasid nad terve oma elu ja järgnevad mitusada tuhat aastat süstemaatilisele genotsiidile. Eksistents, milles nad endale suremise keelavad ja teistele vaid surma toovad - kuidas see hingele mõjub? Andestamine ja reetmine. Mitmes kohas kisub erinevatel põhjustel pisara silma.
Raamat lõpeb korraga nii võidu kui kaotusega ja siitmaalt hargnevad seni koos püsinud tegelased eri suundadesse. Järgmine osa, "Midnight Tides", viib Malazani maailmast tegelikult eemale, ühte naaberimpeeriumi. Paksude raamatute lugemisega on tihti nii, et peale ühe lõpetamist kisub millegi kergema poole, aga juba panin uue aknalaua peale valmis.
Järgmine osa siiski House of Chains ;)
VastaKustutaSeda küll, kuid püüan lugedes jälgida seekord sündmuste kronoloogilist jada: "MT" toimub "GotM" paiku vast tegelt, aga enne "HoC" juurde saamist võtan "MT" ette.
VastaKustuta