Paavo Matsin – Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit (2011)

Räägitakse nii mõndagi, aga kuidagi ka. “Ma ei räägi rohkem! Alustan. Ma ei räägi rohkem! Alustan.” Kergelt aurupunk? Kogemata Mikita voolusängis? Igatahes paistab, et Matsinil oli suur rõõm seda raamatut kirjutada. Rääkimata muudest rõõmudest. Kujundusega asjalikult vaeva nähtud. Autor laseb aimata justkui oleks tekstis varjul suurem tähendus ja märguanne, arusaadav vaid valituile. Ja tõepoolest, võibolla, maailm on suur ja lai, kuskil istub Suur Unelev Õngemees. Arvate? Seal. Mitte nii.

“Niisiis, kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Raamatutes on tihti selliseid mõjusaid lauseid. Paljud kirjanikud uurivad näiteks inimsuhteid, noorte kokkupuuteid narkootikumidega, abikaasa seksuaalkäitumist, esimest armastust, võõrandumist ja tülpimust elus, Balthasar Russowit ning veel jumal teab mida. Tavaliselt tuleb võimsaid lauseid romaanides ette eriti lõpupoole. Lugeja nutab... ja tahab siis ka ise kohe kirjanikuks saada, et jälle omakorda teisi nutma panna! Tean ühte kirikuõpetajat, kes hakkas ise oma jutluste peale nutma. Ta oli vägagi veenev kõõksuja ja tegi vägevat karjääri asepraosti toapoisini välja. Niisiis, kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Kõõks, ja valmis! Ma ütlen teile, ei ole tähtsamat asja kui ajud! Oi, kuidas ma oleks tahtnud nutta, aga ma avaldan Teile ühe saladuse: kui sul pole ajusid, siis sa ei tea, millal ja kuidas nutta! Kui konks sisenes ninna, sai must ajudeta mees! Kõõksti!” (lk 44-45)

ulmekirjanduse baas
sirp
ekspress 
looming