22 juuni, 2012

Timothy Snyder – Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel (2011)


Jõhkralt mõjuv ülevaade Stalini ja Hitleri massimõrvadest ehk Ukraina näljahädast kuni sõjajärgse rahvaste rändeni, pealavadeks Ukraina ja Poola ning muud MRP alla jäävad alad. Surmamistest, hukkamistest või massitapmistest on niivõrd tihedalt, et see hakkab lugemisel kiiresti mõistusele vastu, seda on liialt palju, see mõjub füüsiliselt halvasti. Põlevad küünid, karjäärid, laibariidad, gaasikambrid, mahalaskmised, vangilaagrid jne jne jne. Ja need korduvad ja korduvad ning pahatihti on juttu tuhandetest inimestest, keda korraga hävitati. Mitte et poleks varem sellest lugenud, aga niimoodi kokkusurutuna mõjub ikka eriti jõhkralt. Allpool siis mõned enam kui mõtlemapanevad tsiteeringud.

“Ühes Harkivi oblasti külas andsid mitu naist oma parima, et laste eest hoolitseda. Üks neist meenutab, et nad moodustasid “mingisuguse lastekodu”. Nende hooldusalused olid haletsusväärses seisukorras. “Lastel oli punsunud kõht, nende keha oli kaetud haavandite, kärnade ja paisetega. Me viisime nad välja, panime linadele lamama ja nad oigasid. Ühel päeval jäid lapsed äkki vait, me pöörasime ringi, et näha, mis juhtus, ja nad sõid kõige väiksemat last Petrust. Nad rebisid tema küljest liharibasid ja sõid neid. Ja Petrus tegi sedasama, rebis tükke oma ihust ja sõi neid niipalju kui suutis. Teised lapsed surusid huuled vastu tema haavu ja jõid tema verd. Me võtsime lapse näljaste suude eest ära ja nutsime.”” (lk 70)

“Aastatel 1937-1938 mõisteti Natsi-Saksamaal surma 267 inimest, mis oli võrreldamatu 378326 surmaotsusega, mille tõi Nõukogude Liidus kaasa ainuüksi kulakute operatsioon. Võttes arvesse elanikkonna suuruse erinevust, olid Nõukogude kodaniku šansid kulakute operatsiooni ajal hukatud saada umbes seitsesada korda suuremad kui Saksamaa kodaniku šansid Natsi-Saksamaal mingi süüteo eest surma mõistetud saada.” (lk 107)

“Tagasihoidliku hinnangu järgi hukati aastatel 1937-1938 umbes kaheksakümmend viis tuhat poolakat, mis tähendab, et üks kaheksandik Suure Terrori 681692 surmaohvrist oli poola rahvusest. See on vapustavalt suur osa, sest poolakad olid Nõukogude Liidus väga väike vähemusrahvus, moodustades kogu elanikkonnast vähem kui 0,4 protsenti. Nõukogude Liidu poolakatel oli Suure Terrori ajal umbes nelikümmend korda suurem tõenäosus surra kui Nõukogude kodanikel üldiselt.” (lk 123)

“Punaarmeelastele mõeldud Saksa vangilaagrites oli suremus sõja ajal 57,5 protsenti. Esimesel kaheksal kuul pärast operatsiooni Barbarossa oli see kindlasti palju kõrgem. Lääneliitlaste sõduritele mõeldud vangilaagrites oli suremus alla viie protsendi. Nõukogude sõjavange suri 1941. aastal üheainsa päevaga sama palju nagu Briti ja Ameerika sõjavange kogu II maailmasõja jooksul.” (lk 201)

“Venelased olid stalinliku sõjalegendi kindlam alus. Lahingud Moskva ja Stalingradi pärast olid võidetud. Venelased olid NSV Liidus kõige suurem rahvus, nende keel ja kultuur oli valitsev ning nende liiduvabariik asus läänest ja selle natsistlikest ja ameerikalikest sünnitistest kaugemal. Venemaa on suur. Sakslased polnud kunagi võtnud endale eesmärgiks koloniseerida rohkem kui tema läänepoolse viiendiku ja polnud rohkem vallutanud kui läänepoolse kümnendiku. Nõukogude Venemaa polnud aastaid kannatanud Saksa okupatsiooni all nagu Balti riigid, Valgevene ja Ukraina. Kõik, kes jäid Nõukogude Valgevene ja Nõukogude Ukraina territooriumile, kogesid Saksa okupatsiooni, suurem osa Nõukogude Venemaa elanikest aga ei kogenud. Nõukogude Venemaad puudutas holokaust vähem kui Ukrainat ja Valgevenet, sest sakslased saabusid sinna hiljem ja ei suutnud tappa nii palju juute (neid tapeti seal umbes kuuskümmend tuhat ehk üks protsent holokausti koguarvust). Ka ses mõttes oli Nõukogude Venemaa sõjakogemustest rohkem eemale jäänud.” (lk 356-357)

“Auschwitz oli tõepoolest holokausti peamine toimumispaik: iga kuues juut suri seal. Ent kuigi Auschwitzi surmavabrik oli viimane tegutsev tapamasin, polnud see surmatehnoloogia tippsaavutus. Kõige osavamad mahalaskmiskomandod tapsid kiiremini, näljutamine tappis kiiremini ja Treblinka surmavabrik tappis kiiremini. Auschwitz polnud ka peamine paik, kus hävitati kaks Euroopa peamist juudikogukonda: Poola ja Nõukogude juudid. Enamik Saksa okupatsiooni alla jäänud Nõukogude ja Poola juute oli selleks ajaks, kui Auschwitzist sai peamine surmalaager, juba tapetud. Kui Birkenaus asuvad gaasikambrid ja krematoorium 1943. aasta kevadel käiku läksid, oli üle kolme neljandiku holokausti käigus tapetud juutidest juba surnud. Enamik kõigist inimestest, keda natsid ja sovetid ettekavatsetult tapsid, üle üheksakümne protsendi, oli selleks ajaks juba tapetud, kui gaasikambrid Birkenaus oma tapatööd alustasid. Auschwitz on surmafuuga kooda.” (lk 404)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar