Varley on
meelelahutuslikum kui Wolfe ehk siis põnevam lugeda ning nimilugu on
vast selle duubelraamatu parim lugu. Lugu siis standardistide sektis
toimunud mõrvast, mille puhul on ootamatult raske või võimatu aru
saada, kes mõrvar on. Hoolimata sellest, et tapatöö on
jäädvustatud valvekaamera ees ja pealtnägijate nina all. Probleem
siis selles, et sektiliikmed on püütud ühenäolisteks sootuteks
barbiedeks lõigata ning kaotada eneseteadvus, püüd lahustuda üheks
organismiks. Ehk siis, kui üks nö barbie tappis, siis nende jaoks
võib süüdlane olla ükskõik kes nende hulgast, kõik ühtviisi
süüdi ja süütud. Nojah, uurijad ei jõua otsinguga just kaugele
ja peategelasest uurijanna laseb end eksperimendi korras barbieks
lõigata. Lugu on kohati huumorikaski.
“Naine oli pervert standartistide definitsiooni kohaselt. Tema ja ilmselt ka teised tapetud barbied fetišeerisid oma isikupära. Kui Bach seda taipas, oli tema esimeseks reaktsiooniks imestus, miks nad lihtsalt ei lahkunud kolooniast ja muutunud, kelleks vaid tahtsid. Aga teisest küljest: miks otsivad kristlased prostituute? Et maitsta pattu. Laias maailmas polnud nende barbiede tegudel mingit tähtsust. Siin oli see aga kõige suurem ja isuäratavam patt.” (“Barbiemõrvad”, lk 38)
Varley teine tõlge
on 1980ndate paranoiajutustus. Leitakse surnuna üks arvutifriik
(tegemist ei saaks olla enesetapuga), kes pole tegelikult see, kes ta
tegelikult on (Bill Gatesi kuri kaksikvend?). Mahajäänud
arvutiparki kutsutakse uurima noor segavereline asiaadist
arvutispets, kel tekib selle töö käigus armusuhe loo jutustajaga –
mõrvatu naabermajas elava üksiku epilektikust Korea sõja
veteraniga. Selgub, et kadunud arvutispets on osalenud kogu USA
võimude arvutivõrgu ülesehituses ja seetõttu kõikjale oma
kombitsad sisse jätnud. Naine avastab selle arvutifriigi võlumaailma
ning katsetab isegi julgeolekuvõrke, peagi järgneb morbiidne
lahendus. Tekib siis küsimus, et kui palju võimalusi on inimese
järele nuuskimiseks. Loo jutustaja arvab: palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar