18 juuni, 2012

Vladimir Sorokin – Suhkrust Kreml (2012)

“Marfuša teab seda. Teab, et Suure Müüri ehitust ei saa kuidagi lõpetatud, sest sise- ja välisvaenlased segavad. Selleks, et algaks ülemaaline õnneaeg, on vaja veel palju telliseid vormida. Suur Müür üha kasvab ja kasvab, eraldades Venemaad välisvaenlastest. Aga sisevaenlased rebivad Valitseja opritšnikud tükkideks. Suure Müüri taga on ju neetud küberpuugid, kes imevad ebaseaduslikult meie gaasi, silmakirjalikud katoliiklased, häbitud protestandid, meeletud budistid, tigedad moslemid ja lihtsalt moraalitud jumalasalgajad, satanistid, kes neetud muusika saatel väljakutel ringi kargavad, külmetavad narkarid, täitmatud sodomiidid, kes pimeduses üksteise tagumikke rüsavad, õelad soendid, kes muudavad neile Jumala poolt antud kuju, ja ahned plutokraadid, pahatahtlikud virtuaalid ning halastamatud tehnoseksuaalid, sadistid, fašistid ja megaonanistid.” (“Marfušakese rõõm”, lk 14)

Ilukirjanduslikke pildikesi naaberriigist aastal 2028, kellele düstoopia, kellele asjade normaalne areng. Raamatu lühijutud kaardistavad siis erinevaid ühiskonnaliikmeid (iga jutt kui üks stseen) – riigitruud lapsed ja ametnikud, kolgaste kerjused ja talumehed, vangid ja lõbutsejad, vabal ajal ja tööl, litsimajas või poejärjekorras või vangikongis, viin või muud hiinlaste valmistatavad mõnud. Kõike kokku võiks nimetada tülgastavaks tulevikuvaateks, see vene jura 21. sajandi soustis, lömitamine ja topeltstandardid ja Venemaa erilisus. Noh, vähemalt on see hõlpsasti loetav ja raamatust pikemalt juttu alljärgnevas lingis.

“/-/ ja Kreml säraks ja hiilgaks igas silmas ja silmakeses et säraks ja sätendaks valge Kreml ning niimoodi sädeleks et inimesed kõik mõistaksid ja tunnistaksid ja tunnistaksid nii ja teaksid nii et inimestel ei oleks küsimusi ja kõik inimesed mõistaksid et õnn on saabunud ja ei lahku mitte kunagi peab aint vaatama ja vaatama Kremli poole ja midagi halba ei juhtu midagi varjatut ei ole vaid kõik on ilus ja selge kõik helendab valges valguses ja kõigil on seal hea aga meie seisame kartliku rahvamassina ja hakkame tegema ilusti aga suur Kreml helendab meile ja me oleme kõik õnnelikud kuidas kõik on väga hästi ja valge Kreml ja valge päev kui kallid inimesed tulid vaatama igavest valget Kremlit siis on kõik hästi on nii et me kõik hakkame nägema Kremlit ja kõik silmad saavad olema avatud ja inimesed näevad kõike kui seavad asjalikult sisse ja meil kõigil saab olema hea kui aga kõik kohe kui avavad silmad pärani näevad Kremlit ja siis kõik rahustuvad ja kõik hakkavad kohe Kremlit armastama kui ainult kõik seisavad üksteise kõrvale ja näevad kohe Kremlit ja surnud tõusevad sedamaid üles et näha valget Kremlit aga meie läheme Punasele väljakule et näha valget Kremlit ja näeme kõik et valge Kreml on imekaunis on väga heasüdamlik aga meile kõigile särab meie vaimustav valge Kreml igavesti aga meie kõik hakkame elama muretult et kui aint näha valget Kremlit ja kõik hakkavad püüdlikult vaatama kõige valgemast valget Kremlit ja kõik tunnevad südamest rõõmu kui näevad valget Kremlit aga see meie kuldkupliline valge Kreml jääb ju püsima igavesti ja meie tuleme tema ümber kokku et kaitsta meie valget Kremlit ja me kõik saame koos temaga igavesti päästetud ja valge Kreml jääb meiega /-/” (“Kiri”, lk 135)

1 kommentaar:

  1. Lugesin läbi ka tema "Opritšniku päeva" - ja õudne hakkas. See, mis praegu toimub, on täpselt kirjas.

    VastaKustuta