Hannu Mäkelä – Ööpool, päevapool (1991)

“Mets ootab tasa, pimedas, hirmul,

viimane vilu sina süüvib, kustub, viimaks,

Nüüd ei tea ma mis teha

ei ole nälga, ei janu

ja siiski ei kusagil asu;

maailma leiba vaid sööb

mõni teine.

Mõtlen kellele tahes

soovin mida tahes

ei leia see mind.

Mida ei tea,

seda ei näe.”

(lk 232)

“Mul on pilt.

Ja pildil

kõnnivad nood kummargil kuubikud

otsekui midagi otsides.

Mul on öö.

Seal

akna taga

ta ootel.”

(lk 258)