Tegemist siis pigem
stsenaariumiga ja kunstnikuks on Kaarel Kurismaa ning pildiline külg
rohkem domineeribki – tekst pole kirjanduslikult just suurem asi,
pigem kirjeldab tõetruult kaadreid, aga ehk see väikelastele mingil
moel sobib. Naljakas, et kui jutt vihasest konnast või ussist, on
piltidel hoopis naeratavad isendid. Huvitav, mida see õieti tähendab
kui Nipi ja Klaabu söövad kahekesi õuna ära ning seejärel
lendavad kahekesi ära – miskisugune vimkaga loomismüüt?
Inimkonna pärinemine sellistest sootutest lendavatest trulladest?
(Nojah, multikat üle vaadates ei jäänud nii dramaatiline tunne
sisse kui eelnevalt raamatut kogedes.)
Ja miks siis ikkagi
on olemas kaks erinevat versiooni Klaabust – kui
Rannapi oma on
traditsiooniline ja didaktiline lastekirjandus (maakooli esimese
klassi lapsed ja nende rõõmud-mured), siis Paistiku versioon on
selline... ambitsioonidega projekt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar