Christopher Hale – Hitleri võõrleegionärid. Euroopa räpane saladus (2012)

“Enamasti on ajaloolased tõlgendanud mittesakslaste SS-i värbamist meeleheite märgina. Teisisõnu, Himmler ja tema komplekteerimisameti ülem Gottlob Berger olevat lihtsalt soovinud võimalikult palju SS-i mundris mehi Punaarmee vastu paisata. Käesolev raamat selgitab, et välismaalasi värvati ideoloogilisel põhjusel: eurooplaste teatud etniliste gruppide germaniseerimiseks ja rahvusliku identiteedi lahustamiseks vereohvri kaudu.” (lk 353, vt ka lk 379)

Peale Snyderit mõjub selline raamat pisut sensatsioonimaiguselt, Hale on südamega asja juures ega varja oma suhtumist, tema arvates on ohtlik panna ühele pulgale Hitleri ja Stalini massimõrvad, sest siit on vaid üks samm edasi antisemiitluse tagant lükkamiseks. Või õigemini võiks teksti nimetada antifašistlikuks, mis on kindlasti tore, aga jääb ehk pisut ühekülgseks. Nojah, eks ukrainlased ja baltlased saavad siis külge massimõrvade sooritajate sildi, Eesti tegevusest rohkem juttu lk 240-248 – sellised sakslaste ees lömitajad. Raamatu kuritegelane on ehk Himmler, kes üleüldse plaanis Hitlerilt Euroopa üle võtta ja muuta maad SS-provintsideks. Huvitavad ülevaated nende maade värkidest, millest muidu üldkäsitlustes napilt mainitakse – Horvaatia, Rumeenia, Läti, Belgia, Taani; ja nagu ikka, napp ülevaade Prantsusmaa kaasajooksikutest.

Tõlge on tormakas ja mitmete näpukatega. Eks autorilgi mõned laia joonega värvimised – näiteks kord paiknes Himmleri peakorter Hitleri omast 35 km kaugusel, vahel mõne kilomeetri (lk 343) või 15 kilomeetri kaugusel (lk 346). Või siis sellised tsitaadid:

“Hiljem tunnistas Heydrich Daluegele, et Hitler oli andnud talle erakordselt range käsu likvideerida mitmesugused Poola eliidi ringkonnad, näiteks vaimulikud, ülikud, juudid ja vaimuhaiged.” (lk 37)

“Sakslaste eestkoste all paisus Omakaitse jõuliseks rahvakaitseväeks, kuhu kuulus ligi 40 000 meest. Enamasti astusid sinna põllumehed, kes olid harjunud sajandite jooksul täitma sakslaste käske.” (lk 244)

“Ta sündis 1908. aastal tollal Vene keisririigile kuulunud Liepajas ning üliõpilasaastaist alates tegi ta karjääri kolmes eri riigis ja vähemalt kümne eri võimu alluvusese – nii tsaari, keiserliku Saksamaa, liberaaldemokraatide, Läti valitsuse, nõukogulaste kui ka Saksa natside ajal.” (lk 250)