Jätkub 15-aastase
Lili Remma seiklusrikas elu, mida kõigele lisaks ilustab neiu
armukolmnurk kahe omavanuse tsiklivennaga (Raba pole Harrik, noored
sebivad ikka eakaaslastega) – eelmise raamatu heapoisi ja
pahapoisiga. Raamatu jooksul selgub, et Lili osutub ammuoodatud
väljavalituks (sest ta ei taha seda), omamoodi Frodoks, kelle käes
on päästa maailmad Varivürst Varduse eest, kes siis omakorda vajab
taassepistatud maailmade väravavõtit (see eelmises raamatus Lilile
kaelamääritud rubiinpunane kivi on pool sellest, teine pool
igiammustest aegadest kuskil peidus) üleüldiseks maailmade
valitsejaks saamiseks – et näidata oma vastamata ammusurnud
armastusele, kui palju Vardus teda ikkagi armastab (taassepistatud
võti võimaldaks naise surmavallast välja tuua). Nojah, kas naise
südant tunned sa. Vardus vist mitte. Või kes neid naisi teab.
Lili ja ta sõprade
(kokku on neid viis) vaenlaseks on seekord Robert ja Felix, kes
tulevad lähitulevikulisest maailmast ja kes vajavad rubiinpunast
kivi oma sealse autoäri edendamiseks. Ja seepärast peab
unehiilijast Robert neiu tapma (kivi omanikuks saamiseks peab eelmine
omanik surema – nagu Lili puhul Morgaga juhtus). Unehiilija on siis
see harukordne inimene, kes suudab teiste inimeste unedes käia ja
nii infot koguda – väga-väga haruldane inimvõime, nagu ka võime
sellist hiilijat unes tõrjuda (Lili osutub selliseks harulduseks).
On mitmeid ärevaid hetki, kui tõepoolest oleks Lili ohverdatud, aga
see vast juhtub triloogia lõpuosas, seni veel suutsid kaaslased
tüdruku päästa. Pahade meeste eest põgenedes satub Lili seltskond
kogemata Roberti maailma, kus neid võtavad vastu uued vaenlased
(ragistajad!) ja sõbrad. Ja kogu see aeg podiseb armukolmnurk
rusikate vehkimise saatel, mis tekitab noorte vahel asjatuid pingeid.
Lõpuks on nad nii oimetud, et kui Lili kinnistab oma valiku, keda
igavesti armastada (muidugi, muidugi), ei kuku see tal välja just
eriti veenvalt. Nii et mis küll saab edasi?
“Kogu selle aja aegade hämarusest peale on Lilit oodatud, ta on kui hele lootuskiir, millest me kinni haarame. Me oleme Varduse tagasituleku hirmu all sajandeid värisenud ja see teadmine on olnud kohutav! Ma ei aimanud, et tema naasmine juhtub minu eluajal. Ka ragistajad on osaliselt Varduse musta maagia tulemus. Tema pärast kannatavad paljud inimesed paljudes paralleelmaailmades. See päev on tulemas, mil meile tundmastust maailmast pärit Varivürst võtab lihaliku kuju, kogub oma jüngrid kokku, koondab armee, millesse kuuluvad ka morgelid, unehiilijad, ragistajad ja veel palju õudsemad olevused, ning te võite üksnes ähmaselt ette kujutada, kui kohutav see saab olema.” (lk 297-298)
Kahe raamatu
tegevusaeg on iseenesest lühike – jaanipäevast septembri
alguseni. Sellise tempoga jätkates võiks eeldada, et kolmanda
raamatu finaal leiab lahenduse oktoobri lõpuks, kuigi jah, näib
nagu ootaks ees suurem madin seni tundmatute purpurkuulaste abil
pimeduse jõudude vastu. Või tõttab appi õnnelik või õnnetu
juhus, mis aitab määrata maailmade saatust. Või äkki saab
järgmiseks lugeda esimest tõelist eriksonliku mahuga teost, kuhu
tulevane eepiline madin sobivalt ära mahuks? Lili ja ta sõprade
plaan kodukohas õhupüssidega Robert vahistada on nagu natuke
kergekaaluline. See, et Roberti lähitulevikumaailmas kõik inglise
keelt räägivad, on muidugi hõlbustav. Meia on väheke selline
tegelane, kelle nunnutamine ajab närvi mustaks. Ehk on tema reetur?
Näis. No igatahes tore, et Lili sattus umbropsu põgenemisel kohe
õigesse maailma (meenub “Hyperioni” sarja kohati kaootiline
maailmades ekslemine), kust see Vardus alustaks oma maailmade
allutamise turneed (nagu teada, oli noortele see hirmus müüt
täiesti ennekuulmatu – ja ega siis muudeski maailmades rohkem
informeeritud olda? Või need... purpurkuulased hoiavad silma peal?).
Et siis selline
noorte fantaasiatriloogia, tegevustikuga Viljandimaal ja teistes
maailmades; on elukaid, pahalasi, tunnetetorme ja sõprust. Tore, et
sarnaselt Kivirüütiga väärtustab Raba omakandivärki. Eesti oma
toode.
mis kyll on selle meistri mõtteis, kui ta selliseid relvi taob .. vms
VastaKustuta