12 juuli, 2012

Airika Harrik – Iseenda laps (2011)


Mõnele moralistile mõjuks see romaan ehk häirivalt. Eks see vähe veider ole, et peale kogemata ajarändu satub peagi 15-aastaseks saav tütarlaps olukorda, kus ta peab laskma endale lapse eostada (ehk hakkama iseenda lapseks või emaks) ja selleks otsib ta ise või pakutakse talle paralleelmaailmast isakandidaate (kes on valmis end vastavaks aktiks nooremaks moondama). Või muidu tütarlaps sureb. Ja noh, keskealised mehed / vaimud on selleks teoks valmis, vaid neiu pipardab ja satub hooga armastama üht tüüpi (elavana kuuekümnendatel ja surnu / vaimuna üheksakümnendatel). Kuna tegemist triloogia avaosaga, ei saa (veel) öelda lõpp hea, kõik hea.

Nojah, lugu siis umbes selline. Aastal 2009 käib ringi üksikvanema 14-aastane tütar, kes saab ühel talvisel hommikul emalt ootamatud juhtnöörid, mille tulemusel satub ta ajarändu ehk paiskub 1993. aasta Nõmme kanti (Harriku talv on üldiselt selline tähelepandamatu). Seal avaneb talle maailm (Vana Maailm?), mis on midagi muud kui tavareaalsus – kõiksugu salapärased olendid jne, vaimud kõnnivad läbi seinte ja mittevaimud teleporteeruvad sinna-tänna, üsna juhtmevaba olek. Ja vaata vaid, ema salajastel fotodel ja maalidel olevad inimesed ja elajad ärkavad ellu ning oh imet, temagi on nüüd üks neist. Selgub, et tütarlaps võib olla Rändur – omamoodi messias, kelle tulekut on ennustatud.

“Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Ülemiste vanake, kuulsuste sarnased golemid... Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik.” (lk 353)

Tütarlaps avastab peagi ajarändamise mehhanismi (mis on kahjulik hammastele), aga kunagi ei pääse tagasi 2009. aastasse (sest vennad Saatus ja Surm ei lase). Teise reaalsuse fraktsioonide vahel toimuvad mitmed kokkupõrked ja heade tegelaste osakaal väheneb natuke, ent seda huvitavam peaks olema triloogia avaosale järgnev. Tütarlaps leiab sõpru ja ootamatuid vaenlasi ja valitseb üsna süüdimatu üleloomulikkus. Raamatu lõpp läheb päris kiireks ja natuke käest ära, tundlemist ja mesijuttu ning elavate ja surnute armastusavaldusi pendeldab mitmest suunast, olen vist liialt vana selle nautimiseks.

“Ma rääkisin talle lühidalt kõigest, mis minu ja elava Martiniga vahepeal juhtunud oli ja tema kuulas, näol vastakad tunded. Mõtlesin, et ei tea, kas ta käsib mul veel tagasi minna. Ei tahaks nagu... Olin just järeldusele jõudnud, et mulle meeldib surnud Martin rohkem kui elav. Temas lihtsalt oli seda “miskit” rohkem.” (lk 424)

Noorteromaan, mille puhul ei oska paralleele tõmmata, pole suurt tuttav vastavaga (Mcleod, Elfgren, Raba); Vana Maailm meenutab pisut de Linti (kuigi sel pole just müütilist sügavust, enamus siin käsitletud tähtsündmusi ja konfliktetoimus 20. sajandil). Campi plusspunkte saab Ülemiste vanakese sissetoomise eest (lk 224 jm). Põnev on 1993.a. olude kirjeldus – autor ise polnud sel ajal sündinudki. Nimelt toimub palju tegevust Nõmmel ning praeguses Hiiu gümnaasiumis. Et endalgi oli sealse tollase aegruumiga mitmeid kokkupuuteid, siis tundub koolielu ja koolipidude kirjeldus natuke mööda ja suhkrusena (hehe, suupistete valik ja partnerite wishlist valentinidiskol), autorile on vast minevikku ilustatud, avatud koolipeod oli päris jõhker meelelahutus, kus verise ninaga pääsemine oli päris positiivne nähtus. Samas mis siin ikka targutada, on mis on. Vahest on tekstis ehk palju komasid ja hüüumärke. Reaktoris päris tummine arvustus, ma ka ei mäleta, et 1993 oleks Sõõrikukohvikus praadi süüa saanud, siis oli see veel väike hall plastlaudadega punker. (Tähtis ja oluline tähelepanek muidugi.) Ent milline julgus eri kümnendite vahel liigelda, ambitsioonikas värk; eks siis näe, miks oli vajalik kord 1977. aastasse põigata, hetkel jääb veel hämaraks.

Kommentaare ei ole: