29 juuli, 2012

Heino Kartau - Verine maa (2010)

Raamat, mis sisaldab neli autobiograafilist poeemi pluss veel kümme luuletust. Raamatu sissejuhatuses ütleb autor juba ära, et "Pole kirjanik, poeet ega "keegi", / luulejama, mis telekas, häirib. / Pole käpas ei "kirjandusreeglid", / ainult tuttavad tähed ja märgid" ning "ette vabandan..., "kirjandushaid"." Jah, seda tuleb öelda küll, et ega seda esteetilises mõttes hästi kirjutatud tekstiks ei saa pidada, pikad eepilised lood kipuvad venima seal, kus otsest tegevust pole, sõnaseadmine on kohati kohmakapoolne jne. Nii et kirjandusliku naudingu mõttes seda ehk ei soovitaks, on olemas palju paremat eepilist luulet.
Aga jäin ometi lugema, sest asi ise on omapärane - sest ilmselgelt on tegu tõesti autobiograafiliste tekstidega ning huvi ja kerget aukartust äratab juba seegi, et kellelgi, kes pole mingi literaat, vaid tavaline pensioneerunud agronoom, on olnud visadust sellised tekstid valmis kirjutada.
Vormilt on kõik tekstid ühesugused - kaheksarealised stroofid, värsimõõt pole rangelt ühtne, kuid üldjoontes kolmejalaline anapest, mis aeg-ajalt nihkub amfibrahhiks. Ehk siis, kui x märgib rõhulist ja - rõhutut silpi, siis (-)-x-(-)x-(-)x(-), st sulgudes silbipositsioonid aeg-ajalt ka puuduvad. Seegi äratab juba tähelepanu, sest harrastusliku luule jaoks pole selline voogavat rütmi ja pisut tõstetud intonatsiooni sisendav värsimõõt kuigi tavaline, palju lihtsam oleks kirjutada trohheuses või jambis.
Tekib küsimus, miks neid mälestusi pole kirjutatud tavaliste memuaaridena. Üks põhjus võib olla lihtsalt autori soov kirjutada värssteksti - kui see mingilgi tasemel sulest jookseb, miks mitte. Varjatum põhjus võib olla aga ka see, et need mälestused sisaldavad asju, millest tavalises mälestusliku proosa vormis kirjutamine oleks komplitseeritud - kas siis mälestuste isiklikkuse tõttu või hoopis selle pärast, et nad räägivad asjust, mis praeguse ühiskonna ajaloolise tõe režiimiga hästi kokku ei sobi - nt et metsavennad tegid samuti hirmsaid veretöid.
Millest poeemid siis kõnelevad. Esimene, "Verine maa", on raamatu pikim (78 lk) ning sisult rängim. Kirjeldatakse 1941. aasta suve Pärnumaal Tali vallas (seesama nüüdseks kadunud vald, mille ajaloo on kirjutanud Kivisildnik), mil autor oli veel poisike (kui ma raamatu vihjete järgi õigesti arvutan, siis 8-aastane). Metsavennad mõistavad omakohut inimeste üle, kes on nõukogude võimu poolel olnud, uusmaasaajaid jms. Nad võtavad neid kinni, hoiavad mitmel pool talukeldrites vangis, purjus peaga hirmutavad vange, vägistavad, lõpuks viivad kinnivõetud sohu, lasevad nad seal maha ning uputavad laibad laukasse. Kusjuures kõik on oma küla või naaberkülade mehed. Mahalastute hulgas on ka autori isa, kelle põhisüü paistabki olevat selles, et ta nõustus olema uusmaasaaja, st nõustus, et talle antakse suurema talu küljest lisamaad. On mitmeid kirjeldusi, kuidas autor ja ta ema käivad isa otsimas, ei pääse talle ligi jne. Poeemi lõpupoole räägitakse kibedusega, et praegusel ajal "vabadusvõitlejateks" nimetatute hingel on süütute inimeste veri.
Teine poeem "Reiu talu karjapoiss" räägib järgmisest suvest, mil ta peab karjapoisi ja muidu abitöölisena olema ühes küla rikkas talus, mille peremees oli möödunud aastal metsavendade kambas. Peremees näib olevat kiuslik, talu olme vastikupoolne (söödikud voodis, prussakad supi sees, kust peremees neid lõbuga välja korjab ja lauale ritta seab). Palju on juttu sellest, kuidas karjapoiss peremehe kiusamise eest põgeneb ja seda pareerib, lõpuks juba lausa teatava hasardi ja lustiga. Omaette liin on suhted talu oinaga, kes alguses on agressiivne, kuid pärast seda, kui karjapoiss oina mudasest tiigist ära päästab, saavad neist sõbrad. Teatav pingelahendus on, kui peremees sügisel leebub ning mainib, et tema pole poisi isa tapja; kuid mingi pinge säilib siiski.
Kolmas poeem "Kauge sosin" jutustab ühe katkenud armuloo - autor tutvub kooli lõpukevadel (on aasta 1950) tütarlapsega, nad armuvad, noormees võetakse sõjaväkke - Krimmi laevastikku, kus tuleb teenida 4 aastat. Nad kirjutavad omavahel, kuni kõik rikub üks süütu nali, noormees laseb ajapuuduses tüdrukule kirjutada enda eest ühel teenistuskaaslasel, tüdruk solvub ning lakkab kirjutamast ning noormeest ootamast (milline oli täpsemalt saatusliku naljakirja sisu, sellest pole juttu).
Neljas poeem "Lõpetamata kiri" saab alguse 1953. aasta suvel, kui noormees saab sõjaväest kuuks ajaks puhkuse, tuleb kodukülla, tutvub tantsupeol kohaliku telefonineiuga, asi hakkab susisema, kuid kui noormees tagasi Krimmi läheb, ei kirjuta neiu talle enam, asi jääb seletamatutel põhjustel katki. Nad kohtuvad hiljem juhuslikult veelgi, kuid suhted on rikutud ning asi jääbki mõistatuseks.
Raamatu lõpus on kümme luuletust, paar neist on pühendatud emale ja mõned tekstid lahkunud abikaasale - nagu selgub, autor lõpuks siiski leidis naise ja oli temaga õnnelik, kuid abielu jäi naise surma tõttu lühikeseks. Raamatust võib veel välja lugeda, et pärast sõjaväge õppis autor agronoomiks, oli paar aastat katseajal Kabli kandis ning seejärel töötas mitu aastakümmet Adaveres. Pensionile jäädes hakkas kirjutama.
Raamatut on kirjanduskriitikas mainitud vaid Meelis Oidsalu ja Paavo Piigi luuleülevaates, kus nad kirjutavad: "Mälestusluule markantseim näide on Heino Kartau 256-leheküljeline „Verine maa”, mis kirjeldab luulevormis teise ilmasõja õudusi ja muud, mida autoril on tulnud läbi elada. Kartau eepost lugedes tekib sama küsimus, mis kõikide harrastusluuletekstide puhul: miks väljendatakse end luulevormis? Eeldatav vastus: miks ka mitte!? Kuna kunstilist ambitsiooni neil raamatuil pole, ei tee nende olemasolu luulekunstile ka millegagi liiga." Eks ta nii ole, kuigi nagu ütlesin, on luulevormil siin ehk veel lisapõhjendusi - kunstiline vorm on sageli see varjupaik, kus saab kõnelda asjust, millest tavaregistrites pole (kas parajasti või üleüldse) paslik rääkida. Kui me ei kohtu siin ka erilise kunstielamusega, siis kindlasti ühe inimese emotsionaalselt mäletatud elukogemusega. Kuigi tasub hoiatada, et kes lugeda soovib, peab varuma kannatlikkust, võib tekst täitsa kaasa haarata, kui tegevustiku arengule keskenduda.
Tegelikult kuulub komplekti veel üks tekst, õigupoolest Kartau peateos, 2011 aastal ilmunud "Krimmipoisid",  mida ma pole lugenud, aga mis tundub olevat 270-leheküljeline ajateenistuse-eepos. 
Ahhaa, silma jäi üks sõna, mida Kartau silmapaistvalt tihti kasutab - "möödak" mineviku, möödaniku tähenduses. Kas tegu on Kartau uudissõnaga või kasutatakse seda kuskil ka päriselt, ei teagi.


Tegelikult on Heino Kartausid kaks tükki. Igasugustes kataloogides kuulub Heino Kartau nime juurde veel kolmaski raamat, "Orjaöö polaartaeva all" (2002), mis räägib sunnitööaastatest Siberis. Ilmselgelt pole see sama mees, sest too teine Heino Kartau oli 1941 metsavendade abistaja, hiljem oli mobiliseeritud Saksa sõjaväkke ning pärast sõda Siberis, oli uuel Eesti ajal "Mementos", vabadusvõitlejate ja poliitvangide seltside tegelane ning uuris ka Kartaude suguvõsa (tema seletus, et Kartau nimi on pärit Himaalaja lähedalt, kartaulased olid seotud Kiievi tekkega ning jõudsid hiljem Itaaliasse ja Hispaaniasse ning sealt Läänemere äärde - see tundub mulle küll väga kahtlane).



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar