Indrek Hargla – French ja Koulu Tarbatus (2007)

Teine raamat jätkub siis peale lümpjat ja kolm siinset lugu on omavahel ajaliselt lähemalt seotud, võrreldes esimese raamatuga. Kui esimene ja kolmas lugu on puhtalt rahvalikud jandid (ikka Nell ja erinevad segadused restorani sattuvate veidrikega), siis teises loos on peale humoorika liini korraga... mõrv ning enesetapp (ja Nelli pole üleüldse). Raamatu frivoolsed naljad ammenduvad üsna kiiresti ja seda nende taaskasutuse ja üheülbalisuse tõttu. French räägib mitmel korral suvereisiks raha kogumisest, mis ehk näitab, et autoril mõlkus peas juba kolmanda raamatu kondikava. (Tagantjärele tarkus muidugi.)

Nojah, kui esimeses raamatus seigeldi Tarbatus, Sudulas ja Rävalis, siis siin jäädakse täiesti paikseks, French asjatab vaid “Burgundia Krooni” restoranis ja heal juhul tehakse mõned retked Toomemäele ja Suurõpilasse (niisiis, vast kergemalt dramatiseeritav?). “Pöörane pööripäev” ehk kuidas peetakse talvist pööripäeva koos rahuliku põdra ja karsklastega. “Sekeldused semiootikutega” ehk mil viisil konverentsiturismi pealt raha teenida. “Võbelev viirastus” ehk kuidas haiseb üks korralik sorts ja milliseid seksnippe võivad mehed omavahel teha.

Kuna jälle taaslugemine, siis jääbki selline postitus.

“Ühesõnaga, võistusimman oli nooremapoolsete Maavalla elanike kokkutulek, millel esitati moekamaid (regi)laule, elati neile kaasa pisut ebatraditsioonilisemalt ja vabameelsemalt, sõlmiti agaralt uusi tutvusi ja üritati end tunda igatmoodi mõnusalt. Et aga noored niisama ei logeleks ja tantsu ei tammuks, toimus see üritus võistluse vormis. Hindamiskogu kuulas kõik üle ja valis siis noorte artistide seast paremad välja. Võitjad said auhinnaks suured pütid seemneteri, et oleks midagi iseseisvas elus külvata, ja pirakad Hiiemäe tammede lehtedest punutud pärjad. Ütlematagi selge, et võit oli väga prestiižikas ja tugevdas suuresti pereloomise võimalusi. Nooremas eas kiikavad ju tütarlapsed ikka rohkem neid, kes püüne peal kõvemini karjuda jaksavad, kui neid, kes näiteks imemaitsvat spinatiomletti või seenetäidisega tuvipirukat oskavad valmistada.” (lk 273-274)

“See sunnik oli niisiis veel elus, kuid üle kolinud Sõnnjala Voetele nõidusesse ja tolle Ridala sortsiga paaritunud. See oli võigas olevus, kelle nägu ma nüüd viivuks nägin, krimpsus ja kuivetunud, ajastutepikkusest vihkamisest ja õelusest moondunud, lapikuks veninud, haiglane elajalik monstrum, milles polnud enam midagi inimlikku... Või noh, kui haiglane vihkamine, õelus ja elajalikkus välja arvata.” (lk 390)