Marje Ernits – Kuukerijad (2012)

Järjekordne tulevikuvisioon, kus ilma teevad eestlased. Tegemist on 29. sajandiga, Maal on maavarakriis ja muidu mullapuudus, senised katsed Kuult sealse pinnase tarnimiseks on ebaõnnestunud ja häda üha suurem – maapind puha auklik ja Jaapan vist üldse veealune riik jne. Kuni kokku saab üks (õnnelik) paar ja noormees Teo lubab neiu Idale Kuu ära tuua – kui see on nõus sajaks aastaks ta naiseks saama (niipalju kui mõistsin, siis tulevikuinimesed vähenõudlikud pikaealised (üks meetod – tasub liigsest seksist hoiduda)). Neiu on nõus ja noormees haarab härjal sarvist. Tehakse projekt, moodustatakse meeskond ning saadakse rahad taha. Neid valdab õhin.

“Teo oleks tahtnud Idaga kusagil õlipuu all armastust jagada, aga mõtles hoopis sellest, kuidas ta Kuul maandudes tundmatust ainest analüüse teeb. Ida oleks lubanud soolasel Atlandi lainel oma keha hellitada, aga pakkis tegelikult ajus Teo reisikohvrit. Sue ootas Lioni ja paitas oma jalge ees lebava Aua pead. Aua vaatas neiu mahlakaid huuli ja soovis olla Lion. Lion lebas oma tervisekapslis ega mõelnud millestki.” (lk 58)

Kuni täitsa viimasel hetkel selgub, et Kuu peal elavad mingid... Aga enam ei saa pinnase relokaliseerimise protsessi peatada ning pinnasepuuduses Maale saabub katkematu voona tolmust kulda. Kuniks... aastal 2840 (lk 129)... Üllatust rikkudes võib öelda, et kui eelmises raamatus tabas Maad asteroid Tooni, siis nüüd tuleb (imetakse?) Kuu ja tekitab senikogematu kataklüsmi. Ja tekst saab mõneti ootamatult hoopis teise käigu oma postapokalüptilise ja klaustrofoobilise maa-aluse olustikuga. Ernits pole suhkrune ja lugejale suuremaid rõõmsaid üllatusi ei jaga. Mis on vast plussiks.

Võib ehk öelda, et ambitsioonika sisuga tekst (Kuu projekt!, apokalüpsis!, ebainimlikud kannatused!), mis pole nagu parimalt välja kukkunud. Arusaamatuks jääb adressaat – pole just noortekas, pole just ulmekas (on hoopis üllatus?), mistõttu jääb üldmulje või ootuste horisont üpris segaseks. Ernitsa keelekasutusel esineb vahel puiseid hetki, mida toimetajad võinuks ehk siluda. Igaljuhul, irratsionaalne projekt viimaste aastate ühelt produktiivsemalt autorilt.

ulmekirjanduse baas
reaktor