Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Jaagup Mahkra – Saladuslik tsaar (2012)

Huvitav kolme autori jutukogu lähi- ja kaugtuleviku maailmast, mis rohkem ja vähem seotud kõiksugu Eesti värkidega. Lühidalt siis nii – Tõravere teadlased avastavad 2013. a. jõuludel asteroidi, mis võib põrkuda Maaga. Asteroidiks nimeks saab Tooni. Peagi selgub, et kokkupõrke tõenäosus üha suureneb ja seepeale alustatakse ettevalmistustega planeedilt lahkumiseks – aga kõik teadagi minema ei saa, vaid eliit. Olukord läheb rahutuks. Peale eliidi lahkumist jääb Maad valvama relvastatud satelliidisüsteem Ippolit – ent rahvuslikult meelestatud estronaudid Jaak ja Madis-Jacques-Kevin seadistavad selle viimasel hetkel nii, et Maal puhkenud korratuste ohjeldamiseks on Ippolit suunatud eelkõige Eestit ja põhjamaid kaitsma. Nojah, omamoodi tore ju. Ühtlasi võtab Ippolit maha kõik katsed planeedile jäänud maalaste püüdlused Tooni eest kosmosesse põgeneda. Ning Tooni läheneb ja läheneb... ning seetõttu üha intensiivistuvad sõjad kahe bloki vahel: Balti- ja põhjamaad ning Venemaa ja Euroopa – usutakse nimelt, et asteroidi tabamisel on suuremad võimalused ellu jääda siinsetes varjendites. Ja noh, käib siis suur kõrgtehnoloogiline sõjategevus Ippoliti kaasosalusel ning lõppeb see tuumapommide lajatamisega lokaalsete konfliktide lõpetamiseks. Vaprad eesti sõjamehed teevad oma parimat ja verd valatakse ohtralt.

“Olgem eestlased, kuid jäägem ka inimesteks, mõtles Ristjan, vaadates, kuidas vang konservi avas ja sealt näppudega sisu suhu toppima hakkas.” (“Stardiloendus”, lk 74)

Aga ega kosmosesse põgenenutel lihtne ole, sealgi probleemid selle ja teisega (nt kiirgus ja sigivusprobleemid – või no üleüldse, kuhu inimkonda majutada (samas “Vanemate nimel” on vast Tänavilt selle kogumiku nõrgem lugu)). Eks see asteroid siis tababki Maad, aga mitte nii ülihukatuslikult (vist?) - elu säilub. Mõnda aega elatakse varjendites ja sellele järgneb postapokalüptiline ajajärk, mis meenutab mõneti aurupunklikku keskaega. Asteroidilt kõvasti rappida saanud satelliidisüsteem Ippolit on tõusnud jumala staatusse, mis üksikute preestrite soovitusel jagab hävingut valitud maalaste vastu. Ühtlasi on säilunud vähesel määral kokkupõrke-eelset tehnikat, mis nüüd pigem draakonite jms staatuses. Kuni... Kogumiku lõpp jätab otsad lahtiseks ning kuulu järgi on autoritel mõlkumas järgmise kogumiku idee. Sest tõepoolest, asi on tore ja tahaks lugeda edasi ning täiendada võiks nii mõndagi siin käsitletud ajajärku. Tekst paneb fantaasia tööle ja mõtled isegi, et mida võiks juurde kirjutada.

Tekstid jagunevad ehk kolme tsüklisse – Tänavi estronaudid ja Eesti mechakaitsjad, Metsavana slaavilood ning siis lõpus Metsavana ja Tänavi suisa fantasylikud lood. Kui Tänav (ja Mahkra) loob Ippoliti maailma, siis Metsavana mitmekesistab seda. Hiljuti loetust on väike sarnasus Strossi ja Tarlapi maailmadega, aga tegemist muidugi erinevate tekstidega ning siinsed paarsada lehekülge ei anna mastaapsuselt just ulmetellise mõõtu välja – lihtsalt torkas selline kerge paralleel pähe. Metsavana tsaarilugude puhul võiks ehk natuke hõngata Sorokini düstoopiatega, aga ei pea. Ja ehk Tänavi Õnnepäev on päris howardlik? Natuke küsitavaks jääb, kas peale sellist asteroidikatastroofi on sajandeid hiljem säilunud 20. sajandi laadis rahvused.

“Saabus kummastav vaikus. Mõõgad peatusid, nende kuumav metall, mida soe veri jahutada ei suutnud, naksus. Ligaselt korisesid soolikad surmavalt haavatud maoljatega kaetud põrandal, kõrgest laest tilkus Tõiveti aju tükke.” (“Põrguvärav”, lk 202)

Tekstidest kerkivad esile “Robonaut” ja eelkõige muidugi “Stardiloendus”, seda siis esimesest tsüklist, militaarmöllu ja probleeme just täpselt sellises koguses, et mõnus hakkab (no mis teha, Tänavi tekstid ikka imponeerivad mulle). Teised autorid näivad muretsevat, et loo lõppedes oleks seal kindlasti humoorikavõitu puänt, mis tegelikult ei ole nii ilmtingimata tähtis. Kangelaslikud estronaudid ja mechaeestlased panevad (hoolimata dramaatikast) põhjusmõtteliselt parajalt muhelema (ja no muidugi tapjaasteroid, kel nimeks Tooni). Aga pagana tore, et kolm autorit enamvähem ühes saapas astuvad.

Kirjastuse kohta hämmastavalt hea kaanekujundus, mida pisut lükkab tasakaalust välja siseillustratsioonid. Samas pole mulle kunagi suurt meeldinud eesti ulmeteoste illustratsioonid, niiet jah.

ulmekirjanduse baas

reaktor
trash can dance