Sylvia Plath "Ariel" (2010)

Ma ei teadnud Plathist midagi ja nüüd tean vaid seda kokkuvõtet, mille tema wikist leidsin. Ostsin kogumiku ühe luuletuse pärast, või õigemini paari rea (ühe värsi) tõttu. Võib-olla on see suur kompliment ühele luulekogumikule. Kui ostetakse paari rea pärast, austusest terve raamatu vastu. Mis veel enam - see raamat on kingituseks lähedasele inimesele ja ma pole ise mingi eriline kingitustevalmistaja. Aga tundub, et see raamat puudutab meie ühist teemat seal sisimas hinges, või vähemalt puudutas see raamat ja värss mind ja meenutas teda. Olen ise kirjutanud Värskesse Rõhku näitek arvustusi luulekogumikest ja selle kohta siin ma midagi sarnast ei kriba. Plath ületab mu arust igasugused arvustused.
   Ma ei oska luulet lugeda, nagu ei oska ka viina juua. Ma joon/loen kümne minutiga ära ja siis olen mällaris. Kindlasti oleneb luule "kohalejõudmine" ka hingeseisundist ja ma olen hoopis teisel lainel... Sõnakasutus on Plathil napp ja terav, iga sõna ja rida lihtsalt raudlatt raudlati peale. Luule on naiselik, räägib naiseks olemisest ja kannatamisest ja surmast ja mädanemisest - meie tõelisest olemusest selle kõige all. Hingest lihas. Ariel oli Shakespeare'i loomingus ju haldjalik õhu vaim või deemon ja ju seob see Plathi selle kogumiku lullad kõik temaatiliselt ka kokku.
   Kopeerin siia otsa paar katkendit wikist, et lugejal oleks stiilist aimu.

The blood jet is poetry,
There is no stopping it."Kindness"



This is the light of the mind, cold and planetary.
The trees of the mind are black. The light is blue.
"The Moon and the Yew Tree"


I am inhabited by a cry.
Nightly it flaps out
Looking, with its hooks, for something to love.

I am terrified by this dark thing
That sleeps in me;
All day I feel its soft, feathery turnings, its malignity.

"Elm"