Leelo Tungal – Hundi lugemine (1978)

Üpris õel luulekogu metsloomadest. Näiteks esmapilgul kurb luuletus metsseast, kes tahab saada kadakasakslaseks ehk koduseaks – las kadugu karvad, las kulugu kihvad, tahan vaikselt sulus elada. Ja mis on kodusea elu sihiks – vorstilaadne toode ja sült. Ent siis saabub luuletuse puänt ja saab rahulikumalt hingata!

METSSEA MÕTE 

Et sa teaks,
et sa teaks:
kasvan ümber koduseaks!
Enda karvust paljaks pügan,
salus siledaks end sügan,
hakkan heaks,
hakkan heaks
hirmus armsaks koduseaks,
elan vaikselt sulus ma -
las vaid kihvad kuluda,
siis saan heaks,
imeheaks
pisikeseks koduseaks.
Juba nagu kodusiga
maiustangi kartuliga.
(lk 25)

Nojah, on siis vaja puudustkannatajale niimoodi nina alla hõõruda?

MÄLETAD, JÄNES 

Mäletad, jänes, ristikut?
Mäletad haavapuud peent?
Mäletad tuiõunaistikut,
kapsajuurikaleent? 

Mäletad lõhnavat mesikat,
mida sa kuuvalgel sõid?
Mäletad päikeses lesivat
mahlakat võililleõit? 

“Küsija suu peale
käpaga lööksin:
mäletan küll.
Aga meelsamalt sööksin.”
(lk 12)