Arvi Tapver – Vabad radikaalid (2012)

Järg esikromaanile. Tuleb kirjastusele au anda, raamat on viksilt teostatud nii väljast kui seest. Autor lubab eessõnas olla halastamatult ülbe kõigi ja kõige vastu, ning, tõepoolest, sõnavahtu ja eneseimetlust siin jagub (aga ehk on see peategelast iseloomustav joon?).

Lugu siis sellest, kuidas üks eesti põgenik veedab aega NYCis (kuldaväärt linnas!) narkootikumide ja muu toreda kaasabil, igal juhul mõnusam elu kui Maavallas. Sünnib vajadus rohkem raha teenida (linnas olevat heroiin otsa saanud?) ja seda näiteks müügiks cracki tehes. Noh, see plaan läheb pilves asjaosaliste tõttu natuke nihu ja sellest tulenevalt satub peategelane politsei eest paoteele, mille käigus jõuab Mehhikosse, kust saab omale uued dokumendid jne. Nojah, ringiga tagasi NYCi ja nüüd vähe rahulikum elu kuni mingi hetk tekib huvi sitasel kodumaal toimuva vastu – tuleb välja, et sinna naasmisel teda võibolla ei löödagi maha. Mees naaseb Tallinna armukese manu ja jääb kriminaalasja pihtide vahele (kas ta tappis esimeses raamatus politseiniku?), ent mõjuvõimsad äritegelased päästavad politsei käest – tingimusel, et on vait ja Eestist ära. Eks siis saadava valuraha eest läheb peategelane armukesega pakku Kreeka saarestikku, kus peagi puutub kokku järjekordse tegelinskiga, kes veab nad järgmistesse eluohtlikesse seiklustesse. Lõpp ei ole roosiline.

Tapveril sulg jookseb ning tekst imiteerib ilukirjandust (eelmise raamatu puhul märkisin “lihtilukirjanduslikkus”, nüüd ehk siis toekam tekst?). Peategelane on selline rabelejast seikleja, kelle tegemistele ei kaasne lugejana just suuremat kaasaelamist; lisaks on autoril võte peategelase ja Tapveri nimelise tegelasega igati mängida, et kes on kes – aga see ehk huvitavam neile, kes Tapverit ennast tunnevad. Tobe öelda, aga autori vabadus nimede ja ütluste õigekirjaga on vähe ärritav (või siis demonstreerib see peategelase sisekõnes jällegi seda ülbet pohhuismi?). Raamatu parim osa on vast esimene pool ehk see poolpidune road trip NYCis ja Ameerika väikelinnades, Eestis ja Kreekas toimuv läheb vähe plakatlikuks ja postsovetlikuks. Nagu aru saan, on oodata järge.