24 september, 2012

Leo Sinilaid – Kümnendal sajandil (1995)


Tuleb välja, et “Saladusliku tsaari” postapokalüptiline ideestik on osaliselt maha viksitud sellest teosest – et tuumasõjajärgne ühiskond eliitslaavlastega jne. Nojah. Sisu on ühtaegu raske ja kerge kokku võtta. On kümnes sajand peale tuumasõda ja üks väheseid kohti, kus elada võimalik, on Eesti NSV – kus aga võimutsevad juba sajandeid vene parteiaadlikud (valitsejaks alati Iljitš, nüüd juba 69., üleüldse on parteibosslus päritav jms); maarahvas on kaitsetud tööorjad. Ent ikka võbiseb eestlastes mässuleek ning aegajalt tõustakse rõhujate vastu üles. Aga et puudub relvastus (vikatid vs mõõgad), siis parteiaadlikud suruvad need veriselt ja tõhusalt maha.

Ükskord saavad aga eestlastest salanõulased teada, et Paide lähedal kolhoosimõisa juures on maa alla peidetud tuumasõjaeelsed neutronpommid. Salanõulastega ühinenud punanurklane Viido saadetakse nende järele, petteoperatsiooni käigus vabastab ta oma pruudi julgeolekurüütlite käest ja leiabki pommid koos kahuritega. Salanõulased rõõmustavad ja puhkeb mäss, senikogetuist võimsaim! Parteiaadlikud kogunevad Tallinna juures väljale, et minna mässu maha suruma, ning korraga plaksti pommitatakse neid metsast iidsete neutronpommidega ehk siis plats lüüakse võimuritest puhtaks. Ja vaat nüüd saab ENSV vabaks, kolhoosimõisad jagatakse erataludeks ja valitakse parlament – et vältida parteiaadli teket, saab parlamendis olla vaid korra elus.

Lugu kirjutatud 1984. aastal. Võib mõelda, et ühendavaid jooni on nii Bornhöhe, Vallaki kui Sorokini loomega. Sellised pisitrükised on vahvad, ka nõelasilmast võib lahvatada campipurakas, dosimeetril vast kolmandal tasemel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar