Lugu imperialistide relvakatsetusest –
relvaks on krabimoeline päikeseenergial töötav
igiliikur-mehhanism, mis jahib ja tarbib metalle, et siis endast
koopiaid toota. Koopiad pole muidugi täielikult üks-ühesed ning
vastavalt Darwinile (nagu seletab teravmeelne leidur) toimub toodetud
mehhanismide hulgas evolutsioon – tugevamad või agressiivsemad
mehhanismid ründavad nõrgemaid ja nii lahingusaagiks saadud
metallist toodavad võitjad paremaid “järglasi”. Kes siis
omakorda jne jne. Nojah.
Katse läbiviimiseks on valitud väike
idülliline ookeanisaar, kuhu jäävad plaani järgi kaheks nädalaks
katset toimetama leiutaja ja tema skeptiline abiline (loo jutustaja),
kes panevad kokku esimese metalliõgardi ning matavad sinna saarele
mitmesse peidupaika kaasavõetud metalle – mille siis esmakrabi ja
selle loodavad krabid edaspidi välja tuhnivad ja sellest uusi
monstrumseltsilisi toodavad kuni metallivarud otsa saavad, misjärel
krabimehhanismid asuvadki omavahel võitlema, mille tagajärjeks siis
üha arenenumad (ja lõpptulemusena suuremad) mudelid, mis on valmis
kasvõi raudhambaid suust välja kiskuma.
““Me alustasime eile ühe krabiga. Praegu on neid juba kaheksa. Homme kuuskümmend neli, ülehomme viissada kaksteist ja nii edasi. Kümne päeva pärast on neid üle kümne miljoni. Selleks läheb tarvis kolmkümmend tuhat tonni metalli.”
Need arvud lõid mind tummaks.
“Jah, kuid...”
“Need krabid võivad lühikese ajaga kinni pista kogu vastase metalli, tema tankid, kahurid ja lennukid. Kõik tööpingid, mehhanismid. Kogu metalli. Kuu aja pärast ei leidu maakeral enam kübetki metalli. See kulub kõik krabide taastootmiseks... Pidage meeles, et sõja ajal on metall kõige tähtsam strateegiline materjal.”” (lk 164-165)
Et siis päris hirmus õuduslugu, mis
üpris lihtsalt kirja pandud. Igasugu võikusi on nõrgalt, see on
vahelduseks tore. Mingis mõttes on “Kangelastegu” ärksam kui
see tõlge; varasemas loos on väärikat ebaõnnestumist, lennukat
jama, või noh – campi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar