29 oktoober, 2012

Janka Lee Leis – Vihmasaatjad (2012)


Naistekas keskealistele või vanematele ehk lugu Norast ja Joonasest, kes jõudnud neljakümnendate lävepakule ning nende elus puudub satisfikatsioon. Suhted on olnud sellised, mis suuremat rahuldust ei ole pakkunud või on nad suisa naksti petta saanud. Keskealiste teineteiseleidmine on ikka üpris vaevaline – nad ei tea, mis on neile hea!

“Kurbus, mis loksub sust üle nagu laine, mida sa rabeledes kopsudesse tõmbad, paneb sind unustama, miks sa siin oled või milleks see kõik? See tunne läheb mööda ja tuleb jälle tagasi. Nagu lainedki uhuvad kivi siledaks tuhandeid aastaid, nii harjud sa muutustega neile vastu astudes, püüdes säilitada teravaid nurki. Ühel õnnelikul päeval, kaks tuhat aastat hiljem, sa enam ei mäleta neid nurki ja küsid: “Mis mul viga oli? Miks ma õnnelik ei olnud ja ei elanud? Miks ma raiskasin oma elu neile tundetutele olevustele ja unustasin iseenda?”” (LK 86)

Ja tööelu – ministeeriumis töötav Nora koondatakse pisut alatult ja võimetele vastava uue töökoha edutu otsinguga kaasneb depressioon, mis naelutab naise koerakesega aastaks-paariks koduseinte vahele. Joonas omakorda on lektor kõrgkoolis, kus valitseb pisut ebaterve õhkkond ehk siis akadeemilise karjääri edendamiseks tuleks moraalselt pisut lõdvem olla. Ning kumbki leiab ühel hetkel, et parem on tagasi pöörduda esivanemate juurde juurde, mis asuvad eesti ilukirjandusele üsna iseloomulikult Saaremaal mereäärses talus. Veelgi enam, elus pettunud keskealised satuvad seal pea naabriteks. Aga nagu öeldud, teineteiseleidmine pole teps mitte lihtne – hingehaavad kergelt ei parane.

“Joonas viskas särgi seljast ja sumas vette. Nora vaatas talle järele ja mõtles, et kui ta oleks pidanud Joonase välja mõtlema, kas ta oleks siis olnud selline, nagu ta on. Samasugune heledapäine, päevitunud ja hüpnotiseeriva pilguga. Ta laskus selili ja sulges silmad. “Rahuldada vajadused, lasta keemilisel reaktsioonil lõpuni toimuda – seksida – võib-olla isegi hästi läbi saada, aga mitte südamesse võtta. Võimatu! Mu masohhistlik loomus leiab üles just need isased, kes ise seda “mittehoolimise kunsti” perfektselt valdavad, aga keda mina aastaid unustada ei suuda,” mõtles ta kibedalt.” (lk 189)

Kui algul lugu mulle suurt ei istunud, siis mingi hetk sai ree peale. Peategelastest on õnnestunum Nora, kelle hingevulinad on üsna valusad või hingekriipivad. Joonase isiklik purunemine jääb natuke arusaamatuks, aga eks iga inimene ole erinev. Autoril pisut tüütu komme sisemonolooge jutumärkidesse asetada, kuid eks see ole lugejale harjumuse asi. Ent jah, selline üpris nukker raamat üksildusest ja suhetest ja taasalustamistest, tekst pole per se armastuse vajadusest. Tunneli lõpus võiks olla valgus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar