Mario Vargas Llosa – Tädi Julia ja kirjamees (2010)

Kuna tegemist üsna hiljuti loetud raamatu taaslugemisega, võib rahumeeli selle teose kohta mitte midagi öelda (sest no pole midagi öelda). Piinlik tunnistada, aga alles nüüd adusin, et pealkirja kirjamehe all on mõeldud Camacho't, mitte Julia tulevast ambitsioonikat abikaasat.

Pedro Camacho on muidugi hurmavate põhimõtetega sell.

“Kuni me kuulutusetekste toimetasime, jääkülma õllega kaks makrelli alla loputasime ning aeg-ajalt silmitsesime Raimondi laetaladel ringi sibavaid väikesi halle hiiri, kes oleksid sinna justkui meelega askeldama lastud, et nad lokaali väärikast vanusest tunnistust annaksid, rääkis Genaro noorem mulle veel ühest konfliktsest vahejuhtumist seoses Pedro Camachoga. Põhjus: tema nelja järjejutu, millega ta pidi Limas debüteerima, meessoost peategelased. Kõigis neljas seriaalis oli peakangelaseks viiekümnendates aastates mees, “kes oli nagu imeväel säilitanud oma nooruslikkuse.”
/-/
Mulle meenus, kuidas meie eelmise õhtu jutuajamise jooksul Raadio Centrali urkas oli suur kunstnik tuliselt teoretiseerinud viiekümneaastase mehe teemal. See on ajutegevuse kõrgseisu ja meelelise tippvõimekuse aeg, kinnitas ta – läbiseeditud kogemuse aeg. Vanus, mil naised teda kõige rohkem ihaldavad ja mehed kardavad. Pedro Camacho oli esinenud üsna kahtlustäratava väitega, et vananemine on optatiivset laadi fenomen. Ma järeldasin sellest, et Boliivia sulesepp on ise viiekümneaastane ja tunneb vananemise ees hirmu – inimlik nõrkusekiireke selles marmorist hinges.” (lk 66-67) 

““Kas te arvate, et ma suudaksin korda saata seda, mida ma saadan, kui naised minu elujõudu neelaksid?” küsis ta minult etteheitvalt, vastikusenoodiga hääles. “Arvate, et on võimalik teha lapsi ja lugusid samal ajal? Et on võimalik luua ja lasta kujutlusvõimel lennata, kui elad pidevas süüfilisehirmus? Naine ja kunst on kaks teineteist välistavat asja, mu sõber. Igasse vagiinasse on maetud kunstnik. Paljunemine – mis mõnu see pakub? Kas sellega ei tegele mitte koerad, ämblikud ja kassid? Veidi rohkem originaalsust, mu sõber!”” (lk 177)

Camacho lood on üsna riivatud, nihilistlikud või melanhoolselt põrgulikud.

“Seevastu aga puhkes skandaal, kui ta Lima kaitsepühaku Püha Rosa auks korraldatud pidustustel Mendocita väljakul peetud vabaõhumissal teatavaks tegi, et tema tolmuse koguduse piires ei leidu ainsatki paari, kelle liit ei oleks pühitsetud Jumala palge ning põletamata tellistest ehitatud onni altari ees. /-/ Süsteem seisnes iga moodustunud või moodustamisel oleva paarikese laulatamises. Kui mees ja naine olid jõudnud oma ühenduse lihalikult teoks teha, ruttasid nad sedamaid oma armastatud preestri palge ette, et see nad paari paneks nagu kord ja kohus, ning isa Seferino viis püha talituse läbi, ilma et oleks hakanud neid häbitute küsimustega tülitama. Et aga sel moel abiellus nii mõnigi koguduseliige mitu korda, ilma et oleks eelnevalt leseks jäänud – agulielanikud läksid lahku, segunesid ja moodustasid uusi paare nagu kaardid kaardipakis kosmilise kiirusega –, võttis isa Seferino sellest patustamisest sündiva kahju heakstegemiseks appi puhastava pihitalituse. (Ta oli seda põhjendanud kõnekäänuga, mis, vähe sellest, et hereetiline, oli ka vulgaarne: “Auk on auk ja pauk on pauk.”) Häbistatud, läbinoomitud ja peapiiskopilt äärepealt kõrvakiilu välja teeninud isa Seferino Huanca Leyva võis sellega seoses tähistada väärikat juubelit – oma sajandat hoiatust.” (lk 280)

Ja eks see lugude järkjärguline lagunemine ja segunemine on hurmav, see lõik on juba eriti nihkes.

“Õde Fatima ja Richardi – armastajate, kelle vahelist kirelõõma ei takistanud ei veresidemed ega nunnarüü – surm oli veelgi kurvem. Terve igaviku jooksul, mil nende ümber möllas tulekahju, jäid nad puutumatuks, emmates teineteist, sel ajal kui nende ümber hukkusid lämbuvad, lömastatud, leekides kõrbevad inimesed. Kui tuli oli juba vaibunud, seisid kaks armastajat ikka veel söestunud tukkide ja paksude tuhapilvede vahel teineteist suudeldes, ümberringi surm ja kadu. Viimaks avanes võimalus välja pääseda. Ema Fatimal ümbert kinni haarates vedas Richard teda kitsa avause poole, mille raevukad tuleleegid olid seina sisse murdnud. Ent vaevalt olid armastajad saanud paar sammu teha, kui – õgardliku maapõue nurjatus? taevane õiglus? – maa nende jalge ees avanes. Tuli oli põrmustanud koloniaalajastust pärinevat krüpti varjava luugi, kus nunnad hoidsid oma surnute säilmeid, ning just sinna kukkusidki (Saatana sigidikest?) õde-venda, nii et nende kondid luukambrisse langedes purunesid.” (lk 366-367)