John Irving – Neljas käsi (2010)

Järjekordne taaslugemine, bla-bla-bla, raamatukogu keeldub häid raamatuid väljastamast. Nüüd on endalgi tutvus koeraga, kes sööb junne (nagu dr Zajaci Medea) – ainult et koerajunnide asemel käib see neljajalgne väikelaste pissipottides paremaid palasid valimas. Peale säärast vaatepilti seda koera nagu patsutada ei taha. Tundub. Aga nojah, tekst on natuke isadusest või nii, armastuse puhul on tore isa olla või midagi sellist. Nostalgiliselt kaunis, kuidas Doris ja Patrick järveonni juures teineteist salamisi pildistasid, ning kuidas hiljem naine saatis paarikaupa neid fotosid mehele, kuradi armas. Huvitaval kombel pole siin raamatus üleüldse juttu peategelase lapsepõlvest – ju siis need ülipõhjalikud lapsepõlvelood toimuvad Irvingu tellisromaanides (mis enamasti ongi mul pooleli jäänud). Armastus, armastus, kena värk.