Kui nüüd mälu ei peta, siis
võrreldes eelmiste osadega käib siin üsna sirgjooneline action.
Mis on muidugi kangelaslik ja eepiline, sest kõrtsmik Kvothe
meenutustes seikleb ta 16-aastasena – juhib röövlite püüdmist,
tegeleb haldja armuihade täitmisega (ainus mees, kes ta niuete
vahelt on selge mõistusega lahkunud!), õpib ääremaalaste salajast
elu- ja võitluskunsti ning hukkab halva seltskonna, jõuab
Alveroniga tülli minna ja ülikoolis paremaid päevi näha (eks
näiteks Hoffmani maailmaülimüristaja on hoopis 14-aastane).
Huvitav, mis küll juhtub kolmandas raamatus, mingi tavaloogika järgi
võiks Kvothe jõuda jutustamisega oma kõrtsmikuaega, ent ees
paistab olevat veel meeletult pea müütilisi seiklusi
eiteamistegelastega – enne kui ta kolkas kõrtsmikuks varjub.
Raamat lõppeb vist tähendusrikkalt, aga ei oska sellest erutuda.
Ei oska ka öelda, et millepärast see
raamat või sari kuidagi eriline on. No mingi adrenaliinilaksu saab,
samas puudub “kiiks”, mis ärataks tähelepanu, oleks meeldejääv.
Senimaani ei suuda mäletada (“kui nüüd mälu ei peta”, eksole)
eelmisest lugemisest, mille pärast Kvothe röövlite jahtimist
üleüldse juhib. Või mis täpsemalt oli Alveroni naisevõtuga.
Esimeses raamatus võitles ta vahepeal miski draakoniga? Ei mäleta,
ei mäleta. Heal juhul võiks sedastada, et juhtum Cthaehiga
haldjamaal ja sellest tulenev saatuslik ettemääratus võiks olla
“kiiksu” moodi – kui see ainult kuidagi meelde jääks! Eks
seegi ole autorist kena, et noorel Kvothel huvi nende laulude vastu,
kus kirjeldatakse ta kangelastegusid. Tjah, natuke piinlik, et kõigis
postitustes Rothfussi raamatutest käib mul pea samasugune hülgejutt.
“Kvothe muigas kõveralt. “Nii et pärast seda, kui keegi on Cthaehiga kohtunud, on kõik tema valikud valed.”
Bast raputas pead, nägu kahvatu ja mossis. “Mitte valed, Reshi, katastroofilised. Iax rääkis Cthaehiga, enne kui ta kuu varastas, ja sellest kogu loomise sõda alguse sai. Lanre rääkis Cthaehiga, enne kui korraldas Myr Tarineli reetmise. Siis Nimetu loomine. Scaendyne. Kõik need viivad tagasi Cthaehi juurde.”
Kvothe nägu jäi ilmetuks. “Noh, igatahes seab see mu huvitavasse seltskonda, kas pole?” lausus ta kuivalt.
“Enamgi veel, Reshi,” ütles Bast. “Kui meie näidendites on tagaseina dekoratsioonil kujutatud Cthaehi puud, siis teavad kõik, et lugu pöörab kõige õnnetumaks tragöödiaks. See on seal, et publik teaks, mida oodata. Teaks, et lõpuks lähevad kõik asjad kohutavalt halvasti.”” (lk 221)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar