Nick Harkaway "Angelmaker" (2012)

Lugu Londoni allmaailmast ja gängsterlusest läbi põlvkonna kurjategijate. Ka on see lugu Külmast Sõjast, viimsepäevamasinast, steampungilikust munkade vennaskonnast ja spionaažist. Kaks looliini põrkuvad kokku, kui tänapäeval avastab oma isa kriminaalse mineviku hüljanud kellaparandajast Joe Spork kummalise masina, mis tehtud väga väikestest hammasratastest. Elades natuke allmaailmas, püüab ta teenida ausat elatist. Samal ajal meenutab üks naisspioon Teise Maailmasõja ajal spioonina tegutsemist ja kuidas võitleb eepilistes proportsioonides pahalase vastu. Luuakse masin, mis peaks olema nii jube, et selle olemasolu väldib tulevikus sõdu... Sama mõttega, et kui loodi tuumarelv või keemiarelvad, siis eeldati sõdade katkemist. Et miks peaks keegi tahtma sõdida, kui nii hävitav relv on olemas. No me teame, kuidas see lugu lõppes.
   Lugu ise on mõnus, segu jamesbondilikust supervillain asjast ja põnevikust, kus kriminaalid on Robin Hoodid jne. Ainult, et kirjutamisstiil ei istunud. Kõik, mis põnevas ilukirjanduses peaks olema, oligi olemas. Aga kirjastiil oli mulle mittesobiv, või siis ei saanud ma rütmile pihta. Nagu tahaks loo järgi tantsida, aga ma jään alati vales rütmis jaurama. Kujundus on muidu väga kena. Üldiselt ootasin lugedes, et asi saaks läbi. Pole kõige parem tunne või kompliment raamatule... või olen ise kannatamatu? Lõpuks ütleks, et lahe lugu ja kena raamat, aga ei saanud seda elamust või kontakti. Kirjutaks veidi pikemalt ja õigustaks oma seisukohti, a ma ei viitsi.