"The Starry Wisdom: A Tribute to H. P. Lovecraft" (2010)

Igaühel meist, kes loeb ilukirjandust, on oma arusaam õudusest ja mis meis õudu tekitab. Isegi neil, kes ilukirjandust põlgavad, on oma definitsioon. Enamused õudukate alla käivad raamatud või filmid tunduvad tänapäeval rohkem "ärevusžanri" alla käivat: need puudutavad pigem igapäevaelusse sekkuvaid väliseid jõude, mis meie tavalise maailmapildi ohtu panevad. Need ohud on inimlikult mõistetavad: geneetiliselt loodud kollid, psühhopaadid. Mingid inimpäritolu ohud, mis siis lugejaga samastuva tegelasega juhtuvad.
   HPLi jaoks oli reaalsus labane ja banaalne. Ta ei ole sarnane Kingile või Poele. Viimasele küll oma niiöelda karjääri alguses, kuid hilisematel aastatel eemaldus tema stiilist täiesti ja leidis oma "tee". Ja see tee oli väga üksildane, aga nii see suurkujudel olema kipubki. Õudus, mida tema kirjeldab, on näotu, ajatu ja vormitu. Me ei mõista seda absoluutselt, sest see ei suhestu meie arusaamadega. Me oleme kirbud hiiglaste peal, kes elus silmapilguks ja siis heidetud tagasi kosmilisse kaduvusse, kusagile tühjusesse. Peategelased HPLi lugudes on põhimõtteliselt tema ise, mingid neurootilised ja ratsionaalsed noorukid, kes vanamoodsad ja intelligentsed. Siis puutuvad nad kokku tõelise reaalsusega, mis nende igapäeva eksistentsi taga kui hiiglaslik mürgiämblik oma saja silma ja ilast tilkuvate suudega.
   Selles kogumikus on kaasaegsed kirjanikud, kes viljelevad eksperimentaalkirjandust. On muidugi täiesti pulpfiktsiooni, aga on ka stream of consciousness tüüpi kirjutisi, koomikseid ja täiesti psühhootilist sõnadevalingut. Mingis mõttes on kõik HPLi ahvivad kirjanikud määratud läbikukkumisele. Teda ei saa jäljendada. Prohvet on surnud ja vaevalt tuleb kunagi välja tema uusi tekste... kui ta just maise sfääriga läbi kellegi elusoleva unenägude kontakti ei loo ja meile oma lõpuks vabastatud nägemusi saatma ei hakka. Muidu aga ei ole võimalik tema atmosfääri traditsiooniliselt taasluua ja nii saame teda vaid tõlgendada. Kuidas?
   Kuidas kirjeldada midagi, milleni inimese kujutlusvõime ei küündi ja mida mõista üritades kildudeks puruneme? See on nii külm, võõras ja kauge et see tuleb meile silme ette koletuslikul, kimäärilisel kujul. Mõni autor on ladunud ritta tuhandeid sõnu, mis ei moodusta narratiivi ja on vaid alateadvusesse süstitud koletuslike lausete read, mis moodustavad abstraktse lahtiühendamise mõistuslikust. See on kosmiline viirus, meie aju kiirmädandamine. Kuna kosmilise õuduse lõpptulemuseks on kas hullumeelsus või transformatsioon kellekski enamaks kui inimeseks, on selle õuduse edastamine suhteliselt keeruline. Üks meetod ongi selline alateadlik sõnadevaling, kus eemaldame inimliku loogikajada, narratiivi vajaduse ja keskendume selle vormitu vormimisele.
   Teised lood on jällegi, nagu öeldud, regulaarne pulp. Kolmandat tüüpi lood on äärmiselt räiged ja perverssed jutud, kus on kombitsatega orgiad (HPL leiutas teoorias ju tentacle porni), vägistamised ja puhas pühaduseteotus. Mis on püha? Keha, hing. Lovecraft ise ei kirjutanud seksist sittagi, kuna see oli talle ilmselgelt tähtsusetu bioloogiline funktsioon. Sama mõtekas on kirjutada sittumisest. Seda tüüpi lugedes lähenevad autorid aga seksile kui millelegi jubedale, kus tegelased üritavad läbi selle valgustatuseni jõuda Hellraiser style. Eriti haige lugu on britist, kes fantaseerib natsi-Saksamaa surmalaagritest ja laibamägedest: kus laibad pole vaid hunnikutes vaid moodustavad mägesid: terved juudimäed, eraldiseisvad maastikud. Tüüp saab lahti läbi selle, kui kujutab end sealoleva arstina, kelle kätes on tuhanded elud ja keda saab igavesti vägistada, puruks litsuda ja piinata. Siis ütleb keegi saladuslik võõras, et Jugoslaavias toimuvad underground surmalaagrid siiani, kus kepitakse laipu, tehakse ebainimlikke katseid ja kus miski pole püha. Tüüp leiab ühe sealt põgenenud muslimitüdrukust ohvri, tungib tema palatisse ja näeb ta kallal toituvad lovecraftilikku olendit, kes toitub inimlikest kannatustest ja energiast - hingest. See olend tungib su kehasse, lükkab sulle tundlad ja kombitsad sisse, katab su endaga ja murrab inimhinge ette pandud lukud ja pitserid. Siis hakkab see tüüp seda pliksi ka vägistama ja tähtedelt tulnud olend tungib sellesse mehesse, rebib ta pooleks ja valu ja mõnu käes vappuv mees purskab igast avast verd ja vägistab inimese hinge tolmuks.
   Asi pole lihtlabases piinamispornos või retsimises. Asi on tolles lovecraftilikus elemendis, millest ta ise ei rääkinud. Tema õud oli intellektuaalne ja ebausuvaba. Tema õud oli teaduslik, sest ta räägib ju kaoseteooriast, kvantfüüsikast ja teistest dimensioonidest ja nende suhetest inimesega. Ja me oleme vähem, kui null. Alati, kui nende olenditega kokku puutume siis me hävime hingeliselt. Õudus pole vaid keha mädanemises või retsimises, vaid hullumeelsuses ja enda kaotamises.
   Lugesin lood poole peale ja siis hakkasin vahele jätma. Mingis mõttes on see raamat oma eesmärgi täitnud, kuna see oli liiga... blasphemous. See on inimlikkust rüvetav ja pühadustteotav: kõik, mis HPLi õudustundega alateadlikult kaasas käib. Kuskohas temal oli see loo jooksul alateadlikult esile tulev tunnetus, kallatakse see selles kogumikus ämbriga kaela. See pole halb lugemine, lihtsalt ebainimlik. Kas muutud või tõukad eemale. Ma panin raamatu käest. Hea.