Gabriel Garcia Marquez – Väga pikkade tiibadega väga vana mees (Kadunud aja meri, 1980)

Vastus sellele, kes on inglid ja mis on nendes eripärast või mitte. Lugu siis sellest, kuidas ühel päeval vedeleb rannas poolsurnud tiibadega vanamees. Haige tütre vanemad arvavad seepeale, et ingel tuli nende tütre järele ning panevad selle oimetu tüübi kanaaedikusse kinni. Mõneks ajaks muutub selline hädine vare kohalikuks vaatamisväärsuseks.

“Astunud võre juurde, sirvis ta sedamaid läbi oma katekismuse ja palus siis ukse lahti teha, et ta võiks lähemalt vaadata toda õnnetut meest, kes ärevil lindude hulgas nägi ka ise välja nagu hiiglasuur igerik kana.” (lk 72) 

“Isa Gonzaga talitses rahvahulga kergemeelsust kodukootud inspiratsioonist lähtuvate selgitustega nii kaua, kuni pidi saabuma lõplik otsus vangi päritolu kohta. Ent Rooma post ei taibanud, et vastamisega pidi kiirustama. Aeg kulus selleks, et sedastada, kas süüalusel on naba, kas tema murrakul on midagi tegemist aramea keelega, kas ta mahuks mitu korda läbi nõelasilma ja kas ta lihtsalt mitte tiivuline norralane pole.” (lk 74) 

“Pealegi ilmnes neis harvades imedes, mis talle omistati, teatav vaimne korralagedus – nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis kolm uut hammast suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi loteriil äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama päevalilled. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli reputatsiooni mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas.” (lk 74-75) 

“Ingel tolknes peremeheta hingevaakujana igal pool jalus. Ta pühiti magamistoast välja, ja hetk hiljem oli ta juba köögis. Ta näis olevat üheaegselt nii mitmes kohas, et teda hakati kahtlustama paljunemises, iseenda olemise kordamises, ja ahastav Elisenda kisendas nagu hullumeelne, et pole suuremat õnnetust kui elada selles inglitest kubisevas põrgus.” (lk 75)

Õnneks lendas ingel viimaks üksi minema.

ulmekirjanduse baas