27 november, 2012

Gabriel Garcia Marquez – Merehädalise jutustus (1991)

Lugu Kolumbia sõjalaeva madrusest, kes pühitakse tormis kümne kaaslasega laevalt. Temal õnnestub päästeparve pääseda, teised õnnetud upuvad. Ja nii ta on kümme päeva merel, kaaslasteks kalad, veremaiad haid ja kajakad. On raske, janu ja nälg. Lootused päästmisest asenduvad päevade jooksul lootusetusega. Püüab kinni kajaka ja hai, ent kumbagi ei õnnestu näsida rohkem kui killu. Janu ja nälg, nälg ja janu ja päikesepõletus ja haavad ja hallutsinatsioonid. Kümnenda päeva hommikul ta end paari kilomeetri kaugusel rannikust, ent parv satub hoovusse. Mispeale ta heidab end parvelt ja püüab maale ujuda. Mis õnnestubki. Ja mõne aja pärast ta leitakse.

Justkui dokumentaaljutustus, mis ökonoomselt, suurema kirjanduslikkuseta üles tähendatud. Ehk siis “Vanamees ja meri” sõpradele, kuigi tõepoolest pole tegu just huvitava teosega, lugedes muudkui ootad, et juhtuks mingi... sündmus, muutus, ent kõik jätkub tasa ja targu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar