Igal juhul saab öelda, et autori
ambitsioon pole lihtsalt lugu jutustada, vaid teha seda võimalikult
mitmekesiselt. Ja tõepoolest, sel jutul on 3-4 keerdu, mis muudavad
lugeja vaatepunkti loo suhtes – elajalik vangistus, põgenemine ja
peategelase avanemine. Kahjuks on selle teksti toime natuke
äraspidine – loo esimene pool on hulga põnevamalt teostatud kui
teise poole lahendused.
Et siis väljatorgatud silmadega vangid
on osalised miskis košmaarsetes inimkatsetes, millel pole muud
seletust kui haiglaslik sadism; kõik need kehaliikmete tehislikega
asendamine ja surmahüpped jms. Ühesõnaga, esimeses poole atmosfäär
on painajalik ja irratsionaalne. Aga siis ühel hetkel hakkavad
peategelase Baini silmad nägema... ja tal õnnestub põgeneda
sellest tehnoloogilisest monstrumist – mis korraga osutub asuvat
sõda kaotaval Natsi-Saksamaal. Bain jõuab tagasi liitlaste juurde
ning saame teada, mis on tegelikult peategelase jutustuses nihu. Miks
just selline konstruktsioon autorile oluline on, ei oskagi öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar