Märt Laur – Appassionata (2012)

Kiiruga öeldes – romaan on romaanim kui romaanivõistluse võidutöö, tekst on tihe ja mitmekesine ja laiahaardeline; romaanil on eepilisust ja sügavust ja vast lihvigi. Aga samas ma ei saa aru, mis rida autor ajab (ja seepärast ehk arusaadavam võidutöö valik). Mis Beethoven, mis itaallaste väljarändamine, mis seitsmekümnendate poliitiline äärmuslus? Mida annab Silvia ja Antonio loole lisaks vendade Pietro ja Enrico rabelemine riigi ja enda hammasrataste vahel? Miks just itaallaste eluolu kahekümnendatest seitsmekümnendateni? Laur on julge ning teinud peategelaseks Silvia, kelle elu keerdkäike saame lugeda lapseeast kuni kõrgema vanuseni, ja lugejana ei oskaks midagi ette heita selle tegelase kui naise toimimisele (kui keegi tegelastest kahtlaselt loodud on, siis vast Enrico). Aga ikkagi, mis värk selle muusikaga on? Kas Silvia on tegelt lapsest saati vaimselt häiritud? On see seisundiromaan, psühholoogiline või hoopiski maagilisevõitu romaan? Ons tegemist kliinilise romaaniga?

Et jah, lugemiselamus jäi segaseks. Ühelt poolt tõepoolest korralikult teostatud romaan, teiselt poolt ei saanud pihta, mida autor lugejale öelda tahab, mis on võimalik sõnum või mõtteviis (Lauri ulmetekstide lugejad jooksevad vast peaga vastu seina). Aga õnneks on see ühe lugeja segadus.

õhtuleht
heli lugemisvara