Paolo Nori – Tuubat ei ole (2012)

Tekstist on kerge vaimustuda ja sama kerge tüdineda, ehk siis ilukirjanduslik vaade loomeinimese argipäevast ja olemisest, pole see mingi lust ega lillepidu, puha mured ja pastasöömine. Ikka Learco ja Learco ning Learco, kass ja Tuuba ja kirjutamine ja laotöö ja anarhistid ja inglid ja vähk ja telefon ja naised. Loodetavasti on autor ainese käsitlemisel teravalt irooniline, sest muidu on küll kahju. Mis on üks igavamaid ilukirjandusi? Eks ikka kirjeldus autori kirjanduslikust argipäevast ja kui diip see tegelikult on. Nojah, Norit ei saa samas süüdistada diibis kirjanduslikkuses, selleks on ta liialt stiilne kirjutaja. Ent tõepoolest, alguslehtede löövus maandub mingi aja jooksul rutiinseks millekski, väheke ükskõiksuseks.

“Mul lõi jalad alt õnnetu lõpuga armulugu. Tuuba läks ühe sotsioloogiga minema ja ma ei kannatanud lahkuminekut välja. Praegugi veel ripuvad seintel sedelid, mida ta mulle koju jättis. Ära viska konisid WC-potti!!! Ma vaatan neid kolme hüüumärki ja lähen kustutan koni tuhatoosi. Nagu sellest oleks praegu midagi kasu. Nagu üks tegu võiks mu praegust olukorda kuidagi muuta. Ei sugugi.” (lk 7)

sehkendaja
sirp
tõnise lugemispäevik