Seda võib vist nimetada etnohorroriks,
ehk õpetlik ja õõvane õpetussõna sellest, et maaparandusega pole
vaja igal pool maad solkida – looduse tasakaal on habras, ja kui
miskit nihu läheb, võivad tagajärjed olla vägagi, noh,
ebameeldivad (sa üheksa korda mõõda ja va üks kord lõika). Nii
on ühes maakohas paikkond, kus rästikud traditsiooniliselt olla
armastavad ja teha neid asju, mida rästikud ikka teevad, kui neid
nagu ei vaadata – kuni nõukogude ajal pöörati sealne
lemmikmaapind buldooseriga segi, ja segi see jäigi, polnud sellest
hurraaga teost miskit agraarset tolku. Allesjäänud rästikud pidid
endale uue areaali leidma – mis tähendas veelgi tihedamat
kokkupuudet inimestega. Ning – rästikute salavärkide puutepunkti
kahejalgsetega. (Peaks vist meelde tuletama, et tegemist
fiktsiooniga, ja pole need roomajad midagi nii ähvardavad.)
Tulemuseks on Uisomäe Tiine, kes pole teps mitte tavaline neiu, tema
on... No hirmsaid asju sünnib Tiine ja rästikute kokkupuute
tagajärjel, ütlemata õudseid ja perversseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar