Vladimir Sorokin – Tuisk (2012)

Sorokini järjekordne eestindus on vast ta tõlgetest kõige lugejasõbralikum. Siin loodud maailma võiks nimetada alternatiivseks (lähituleviku) reaalsuseks, mil nõrgad sidemed kahe varasema tõlkega (Valitseja, hiinlased, ja noh, üldse see räme Venemaa), samas on siin fantastilist elementi ehk hiiglaslikud (kuue meetri kõrgused!) ja kääbuslikud (nukumõõtu!) inimesed ja hobused, kes pole mingite mutatsioonide või manipulatsioonide tulemused, vaid osa normaalsest ja ajaloolisest ühiskonnast (tõsi küll, juhtpositsioonil on ikkagi normaalmõõtmetes olendid). Kasutatav tehnika on enamvähem 20. sajandi tasemel, aga kuidagi nihkes – telefon talvel ei tööta, teleka asemel vaadatakse raadiot ja üldlevinud on hobutransport (omaette nähtus on isesõitja, mis on ehk midagi mootorsaani sarnast – ainult et mootori asemel liigutavad linti hunnik kääbushobuseid). Ühesõnaga, midagi tuttavat ja midagi irratsionaalset, samas selle reaalse Venemaa puhul nagu ei üllatu ka.

Aga jah, lugu selline. Talvisesse postijaama saabub arst, kes nõuab postihobuseid, et tõtata ühte külla sealset epideemiat tõkestama (Boliivia musttõbi ehk mingi zombikatk vms). Väljas möllab röögatu tuisk ja transporti pole (tegelt ei viitsita sõita kah), aga arstil hirmsalt kiire ja sõimab palju, lõpuks on nõus ta kohale viima küla leivavedaja oma isesõitjaga (mil mootoriks 50 minihobust). Ning pimedas ja tuisus asutaksegi teele, mis ei vii lõpuks kuhugi, 17-19 versta kuskil pärapõrgu lumetormis kujuneb miskiks polaarekspeditsiooniks, unenäoliseks räpaseks rännuks kääbusmöldri naisest hiiglasliku ja fallosega vehkiva lumehiiglaseni. Ja lõpus on hiinlased, need võitmatud hiinlased, kes võtavad Venemaa paratamatult üle.

Mis on õpetusiva, mida kõrvadevahelisse ollusse talletada? Ei teagi. Aga päris huvitav fantaasia on.

padjaklubi
õhtuleht