Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Tigu nõlvakul (1971)

Huvitaval kombel on selle raamatu puhul senini tegemist mittetäieliku tõlkega, puudu on nö seikluslikum osa metsas (mis vahelduvat selle tõlke peatükkidega); millega täpsemalt tegu on, ei tea – aga nii räägitakse. Lugu kui sisekosmos, suurt aru ei saa, aga kaasakiskuv, tekst muudkui teiseneb ja kõik need hingestatud arutlused (masinate (Puhh & Bardot!) puhul hakkas juba endal kõrvadest kergelt suitsu väljuma). Asjad lihtsalt on ja mingit loogilist seletust pole – metsas hüppavad näiteks puud ja Valitsus peab iga päev direktiive väljastama (ulmebaasis räägitakse nõukogude bürokraatiast ja eluolust). Ja mis see paganama mets ikkagi on? Selgusetu värk. Aga huvitav, nii mõnigi koht tuletab meelde viimast Strugatskite tõlget, samasugune kinnine võimumaailm (kuidas kontrollida inimeste vaba aega?) jne.

“Würtz vaarus tänavale, seisatas seal vähekese, päikese käes silmi kissitades, ja läks parki oma kohvrit otsima. Ta ei leidnud seda kohe üles, sest purskkaevu-äärne kettaheitja, kelle vasakule puusale oli roppusi kirjutatud, hoidis kohvrit oma lihaselise kipskäega tugevasti kinni. Õigupoolest polnud see kiri sugugi nii ropp. Sinna oli keemilise pliiatsiga kirjutatud: “Tütarlapsed, kartke süüfilist.”” (lk 45-46)

“Ja küllap on talle nüüd täiesti selgeks saanud see, mida ta varem vaid aimas: et pole olemas mingit vabadust, olgu uksed su ees lukustatud või pärani, et kõik on lollus ja kaos, ja et olemas on üksnes üksindus...” (lk 85)

“Hea oleks, kui leiaks kuskilt inimesi, mõtles ta. Hakatuseks lihtsalt inimesi – pestud, kasitud, vastutulelikke, lahkeid. Pole vaja kõrget mõttelendu, pole vaja säravaid talente. Pole vaja vapustavaid eesmärke ega enesejälestust. Löögu nad vaid käsi kokku mind nähes, ja jooksku keegi vanni vett laskma, ja jooksku keegi puhast pesu tooma ja teed keetma, ja ärgu mult keegi küsigu dokumente ega nõudku elulookirjeldust kolmes eksemplaris koos kahekümne dublett-näpujäljega, ja ärgu keegi-keegi tormaku telefoni juurde tähendusrikka sosinaga teatama, kuhu vaja, et jah, näete, on välja ilmunud üks tundmatu, üleni mudane mees, kes nimetab end Würtziks, aga et vaevalt ta Würtz on, sest Würtz sõitis mandrile ja käskkiri selle kohta on juba olemas ja pannakse homme välja... Ja pole vaja ka seda, et nad oleksid millegi printsipiaalsed pooldajad või vastased, peaasi, et nad oleksid printsipiaalsed emakese tõe pooldajad, peaasi, et nad ei valeta ja ei räägi jälkusi, ei näo ees ega selja taga. Ja ärgu nad nõudku inimeselt, et ta vastaks täielikult mingitele ideaalidele, vaid võtku ja mõistku teda sellisena, nagu ta on... Jumal hoidku, mõtles Würtz, kas seda on siis tõesti nii palju, mida ma tahan?” (lk 89)

ulmekirjanduse baas
vana ja hea