Psühhedeelne didaktika või
didaktiline psühhedeelia? Et siis kapitalistliku maailma ja selle
põhjustatud inimlodevuse kriitika, mis samas pole senini löövust
kaotanud. On tulevikumaailm, kus on kohti, milles on elu niivõrd
paigas, et inimestel on igav, nad manduvad, neil puuduvad suured
sihid, on vaid enesele andumine – või veel hullem, selle heaolu
põhjustab narkootiline joove (slegg on midagi sarnast, mis Tarlapi
romaanis heiastub?). Aga vabas maailmas on veel inimesi, kes tahavad
inimhinge hoida loomulikuna (seda osalt stalinistlike jõumeetoditega)
ja nad püüavad jälile saada, miks inimesed on selliseks lodevaks
läinud, miks vaid lõbud ja ei mingit joovastust näiteks taigasse
raudtee ehitamisest (ahjaa, kuigi samal ajal käib samuti planeetide
edasine vallutamine). Ei saa öelda, et Strugatskid tegeleks vaid
hingede päästmisega, aegajalt lööb välja miski tumedam
mentaliteet, olemise ilutu irreaalsus – või tõepoolest,
psühhedeelia, tungide lust ja maelström. Aga kes teab, suured sõnad
ja loosungid, milleks need tegelikult on?
“Lõppude lõpuks pole ju miljonid
inimesed põrmugi need, kellena nad näivad. Aga see neetud juuksur
oli minust empiriokriitiku teinud. Reaalsust maskeeritakse imekaunite
hieroglüüfidega. Enam ma ei uskunud seda, mida ma selles linnas
nägin. Stereoplastikuga kaetud väljak polnud tegelikult kindlasti
üldse ilus. Autode elegantsete piirjoonte all aimasin kohutavaid,
värdjalikke vorme. Ja see ilus armas naine seal oli tegelikult
muidugi vastik, haisev hüään, himur ja tönts kärsakandja. Ma
sulgesin silmad ja raputasin pead. Vana saatan...” (lk 49)
“Ma viskasin selle makulatuurikuhja
nurka. Milline ahastamapanev igavus neil siin küll valitseb!...
Hellitatakse juhmi, aretatakse hoolega juhmi, väetatakse juhmi...
Juhm on muutunud normiks – veel pisut, ja juhmist saab ideaal ning
filosoofiadoktorid alustavad tema ümber vaimustatud ringmängu.
Ajalehed aga teevad seda juba praegu. Ah, kui tore sa meil oled,
juhm! Ah, kui reibas ja terve sa oled, juhm! Ah, kui optimistlik sa,
juhm, oled ja kui tark sa, juhm, oled ja missugune peen huumorimeel
sul on ja kui osavasti sa ristsõnu lahendad!... Peaasi – ära vaid
erutu, juhm, kõik on nii hea, kõik on nii suurepärane, ja teadus
on sinu teenistuses, juhm, ja kirjandus, et sul lõbus oleks, juhm,
ning üldse pole tarvis mõtelda...” (lk 92)
“Ma armastasin väga seda küsimust
ja esitasin seda oma tuttavaile igal sobival juhul. Paaril korral
olin oma poistele isegi kirjanditeemaks andnud “Kolm soovi”. Ning
ma täheldasin alati suure huviga, et tuhandest mehest ja naisest,
vanakesest ja lapsest taipasid ainult mõned kümned, et soovida võib
ka suurele maailmale, kogu inimkonnale tervikuna, ja mitte ainult
endale ja oma lähedastele inimestele. Ei, see polnud inimliku
egoismi hävitamatuse tunnismärk, sugugi mitte alati polnud soovid
kitsalt egoistlikud ja suurem osa küsitletuist taipas seda hiljem,
kui ma juhtisin tähelepanu kasutamata jäänud võimalustele ning
suurtele üldinimlikele probleemidele, sai siiralt pahaseks ja heitis
mulle ette, et ma seda kohe polnud öelnud. Kuid nii või teisiti
alustasid kõik millegi taolisega: “Et ma...” Siin tuli ilmsiks
mingi ürgne alateadlik veendumus, et sinu isiklikud soovid ei saa
suures maailmas midagi muuta – ükskõik, kas sul siis on
võlukepike või ei ole...” (lk 127)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar