Indrek Hargla – Sierra Titauna nekropol (Mardus 4/2000)

Alternatiivajalooline lugu, mis muuhulgas ka vesi vandenõuteoreetikute veskile. Nimelt – Ameerika avastati pisut varem kui muidu ja Hispaania impeerium sai Euroopas ülemvõimule (no mõningad reformatsiooni vastupanupesad olid veel Teutooni aladel – aga kaua needki püsivad, hispaanlased saavad ameeriklastest uut kahuriliha Euroopa sõjatandrile). Jesuiit Calderon saabub miskile Kariibi saarele, kus asub Hispaania suur tugipunkt ning peab seal asuma uurima oma eelkäija veidrat enesetappu, mis teostati kirikutornist allahüppamisena. Selgub, et mehe viis selle halva teoni pärismaalaste müütide uurimine – et selle paikkonna puhul on tegemist hoopiski Atlantisega, mille tsivilisatsioon enamvähem edukalt kadunud, aga rahvapärimuses on säilinud lugusid ühe püha koha kohta, kuhu maetud atlantislaste võimsad kuningad (ja ehk saladused ja koormaid kulda), ning Calderoni eelkäija läks seda kohta otsima. Leidis, naasis ja hüppas kirikutornist end surnuks. Miks, tekib ehk küsimus, selline igavene patt, mis ei luba taevasse? Calderon otsustab varalahkunud eelkäija jälgedes sinna Sierra Titaunale minna, kus paikneb see pärismaalaste kardetud ja austatud püha koht. Nojah, eelkäija jäljed viivad kohale. Ta leiab hauakambrid, viimases kambris aga avatud kivikirstu, kus lebab muumia. Vägagi tuttav muumia. Jesuiit laseb korda viia oma kurja kohuse, kristliku maailma suur mõistatus rusustub.

ulmekirjanduse baas