Selle kogu vast rahulikeim lugu, kus ei
pea kartma õelalt varitsevat õudusvõpatust jne. Mis on vahelduseks
tore – kuigi võiks näpuga näidata, et näe, siinse kogumiku
ainus naisautor ja siis nii. Aga hea küll. Fantaasialugu sellest,
kuidas kuskil maakolkas on noor neiu, kellest ei õnnestu kuidagi
pruuti kasvatada – neiu on hoopis ulmade vallas ja kuulab tuult.
Külarahvas pole rahul, vanemad õnnetud, neiul kama kõik. Lõpuks
saab vanematel sellest külahäbist küllalt ning onu viib ta kodust
minema – tõelise nõia juurde, kes omakorda avastab, et neiust ei
saa nõida; tema võiks olla veel vägevam ehk siis suisa võlur. Ja
neiu teekond viib edasi, ikka tuule saatel ja õpetusel, kuni jõuab
võlurite juurde – ja kõik läheb hästi. Lugu pole just
dramaatiline, aga selline melanhoolne hell vahepala on tõepoolest
vahelduseks kogumikus valitsevale mitmepäisele horrorile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar